Ma ei saa aru, et kuhu see aeg küll jookseb?!

Ma ei saa aru, et justkui oleks nii palju tehtud ja nii palju on jutustada, nii palju olulist tahaks meelde jätta ja siia kirja panna, et ma ei unustaks...

...no aga ei jõua.

 

Tahaks alustada- ühel südaööl sattusin ma selle kõige ägedama Volvo tumeda ja veel rondima koopiaga ning ülipõnevate filmimeistritega Narva....

See on nii hea lugu!

Ausalt!

Või siis lood ülikoolist ja raamatukogust ja kursusest ja väikerühmast ja praktikast koolis ja siis see põhiline lugu sellest, et ma vist armastan seda, mida ma teen?!

Või siis kõik need  kümned lood Tartust, Emajõest, Supilinnast, Herne kodust ja Svammist!? Või lugu sellest ööst, kui me sattusime häbiväärsesse kohta peole. Või hoopis lugu SELLEST ööst Tartus või siis hoopis teatrist ja kinost ja sellest pisikesest noormehest, kes mind pidevalt naerma ajab?! Ja need veidrad leiud sügisesest ööst ja Supilinna veidratest elanikest ja nende mõtetest. Oh, ja kudumisest tahaks jutustada. Ja jalgrattast!

Jah, eriti just jalgrattast ja sellest kuidas ma uuesti Tartusse armusin!

No ja mitte nii headest asjadest. Tänasest meeleheitest ja neist silmadest tahaks kirjutada. Ja sellest tundest. Ja neist mõtetest...

 

...aga ennekõike siiski jalgrattast ja Tartust! :)

 

Aga aega ei ole, sest aeg jookseb eest ära ja mina ei jõua kuidagi sammu pidada.

 

...isegi see minulemmikaegaastas tormab kusagil kaugel ees.

Ma ei ole isegi selle põhjapõdrapleilistini jõudnud noh!



Asusin pimedamale poolele elama.

Loodetavasti ajutiselt...

 

 

Mul on kõige fääbulousimad kingad, mul on suht popp Supilinna trepp ja SEE laul ON minust ja mu ripsmedušš on tänase õhtu lõpuks kõvasti õhem...

 



Viissada aastat peavalu.

Pea valu.

Ehk tunne on lihtsalt selline.

Migreenine.

 Viie päeva migreeni ime, ehk "jess" jälle arsti juurde.

 

Hakkab juba kergelt tekkima tunne, et mu elu kuulub meditsiinile.

Küll toetan ma arste, kes rääkida tahavad ja siis neid, kes surkida tahavad.

Kiirabi on mu teine kodu viimasel ajal ja millegi pärast hakkab tekkima tunne, et üleüldse veedan ma erinevates kliinikumi osakondades rohkem kvaliteetaega kui kodus.

No ja nüüd siis esmaspäeval jälle otsast peale...

Seekord on natukene teisiti kõik, sest ma kardan arste veelgi rohkem (on see võimalik üldse)!?

Tänu elu esimesele operatsioonile, mille tagajärjel saan ma kord kuus fakinghellmispõrgupiinvalus hormoonsüste, ei taha ma enam üldse kitlites isikuid näha.

Vaikselt hiilib küll peas mõte, et enne hüppaks merre, kui arste külastaks.

Aga noh...

Kui nüüd arvesse võtta minu (eba)õnne, siis tähendaks merre hüppamine minu puhul lihtsalt veel rohkemaid komandeeringud haiglate hallidesse koridoridesse.

Iseasi muidugi, et kui hüppaks merre Ida-Virumaal, siis oleks lootus- või pigem ikka väga suur tõenöosus, et sealsed arstid viivad oma suures "aitamise tuhinas" ise selle töö lõpuni.

Aga tundes ja teades Idabloki arste ja haiglaid, siis saaks see lõpp olema midagi keskaja piinamisvõtete sarnast ja väga aeglane, aga seejuures jällegi vääramatu.

Ma vihkan arste.

Ilmselt aga mu keha mitte piisavalt, et ta mind kogu aeg nende küüsi küüditab.

Fakknoh.

See peaks kõlama varahommikul ja ereda päikese käes...

...aga ööst on vist saanud minu päev.

Niisiis öistel Tartu tänavatel.

Minu klappides.

Minu sammude taustaks.

Helid, mis jäävad maha tänavale siis, kui mina juba ammu nurga taha ja pimedusse kadunud olen :)

Ehk noh.

Tuju on vist küllaltki hea :)

Või midagi sellist...

...vahelduseks.

Üheks öökski!

Kahtlustan, et selle pärast, et sügise lõhna on öösiti õhus tunda.

Eilsel ööl oli ta igatahes kohal.

Jahe ja kaduva lõhna täis.

Puud loovutasid vastu tahtmist lehti ja vihm ei tahtnud kuidagi tibutamist jätta.

Mõnus ju!

Meil on pidupäevaline vaikelu suure kolinaga!

Sombuse ilma pidupäev.

...ehk kui suur Hiir on kodust ära, siis on kassidel pidu, mis hõlmab pallirajaga laamendamist :)

Eile käisime metsas seenel.

Riisikatest sai kastet ja kukeseentest pirukas.

Täna ronisime uuesti grüünesse ja korjasime mustikaid ja pohli.

Need said jääkambrisse peidetud.

Suht hea tunne. 

Justkui oleks viisaastaku plaani nelja aastaga täitnud või midagi...

...ainult üks asi kriibib hinge.

Svammita olemine.

Või noh.

Nüüdseks siis juba VIIE AASTASE Svammita olemine!

Jah, tal oli juubel.

Jah, tal on juba väga peen hall vuntsis ja tukas.

Jah, ta on endiselt sama kallis!

...tegelikult veel tuhat korda kallim!!!

No ja selle pärast olengi nii kurb, et ma ei oska ilma oma Sitarattata elada ju...

Svammi on terve suve Saka külas mõisahärrat mänginud ja närilisi terroriseerinud ning lisaks (vanaema meelehärmiks) oma  kaevikute projekteerimise mõtted kõik kenasti teoks teinud.

Ja boonusena hakkas ta harrastama ka hobiaedniku eriala.

Kah vanaema meelehärmiks, sest nende nägemus lillede asukoha ja peenrakujunduse osasas ei taha kohe mitte kuidagi ühtida.

Et noh, tal on fun ja chill.

Aga mina?!?!

Mul on ju suht debor olla.

Jalutada pole kellegagi ja metsa all on seda kurvem, et ei kostu lähenevat ja kaugenevat käppade müdinat.

Imelik on üldse olla, kui ei pea pidevalt paanitsema kellegi pärast.

Ja nõme on, kui pole kedagi kiruda, kui õues on rõve ilm ja peab sinna ikkagi minema.

No ja voodist välja veeremiseks on ka aina raskem põhjuseid leida.

Svammi, palun tule koju!

Kaheksa kuud turvaliste kellaaegadega täidetud anonüümseid hiigelringidega teid...

...kuni täiesti juhuslikul päeval.

Täiesti võõras linnas.

Teel kohvikusse.

Turvaliselt.

 Juhtub maha magatud teeots.

Ja tagasipööre mööda tundmatuid kõrvalteid.

Olen teisel tänaval ja kõnnin.

Pilk otsib seda neetud kohvikut, kuni põrkan kokku sildiga, ja mitte miski ei ole enam turvaline.

Kardetud ootamatu kohtumine.

Küll teises vormis, aga veelgi hirmuäratavam.

Mitte miski ei ole kohutavam ootamatusest.

Mitte miski ei ole kohutavam vaikusest.

Seal ma olin.

Ainult mina ja suured tähed.

Kaheksa kuud ma kartsin ja seal ma seisin.

Tabatud ootamatult.

Täiesti kaitsetult vaatamas tõtt selle suure sildiga.

Jah, ma olingi see kits läheneva auto tulede rambivalguses.

 Ma ei ole ennast mitte kunagi tundnud nii alasti.

Ma ei teadnudki, et on võimalik kukkuda maha ja puruneda miljoniks killuks.

Ma ei teadnudki, et on võimalik, et sulle kasvavad murdosa sekundi jooksul alla juured ja sa kivistud tummaks kujuks.

Ma ei teadnudki, et süda saab jätta vahele nii palju lööke ilma, et inimene meditsiinilises mõttes surnuks kuulutataks.

Ma ei teadnudki, et üks paber mõne sõnaga suudab karjuda nii kurdistavalt.

Ma ei teadnudki, et üks pastakas võib olla nii neetult raske selle neetud paberi kohal.

Ma ei teadnudki, et...

 

...ma ei teadnudki, et ma elasin selle üle...

...aga ma tean, et ma tahtsin öelda ainult seda, et ma olen nii meeletult uhke!

Ma tahtsin öelda, et mavaatasinsedaKoduniikaualummatult!

Ma tahtsin öelda, et ma naeratasin.

Ja ma tahtsin öelda, et kogemata olin üle väga pika aja jälle tüüpiline vääramatu jõuga looduskatastroof, sest nina põrkas vastu musta värvi, sest prillid jäid teise kotti ja ma ei märganudki, et aru saamine ja uudistamine viisid mu liiga lähedale ja ma tahtsin selle pärast vabandada.

...aga pastakas oli nii raske.

  

       

  

 

 Kevad on tõesti käes!

Ausalt :)

 Ta tuli koos veiniga Toomemäel ja nelja naisega ja võõrasse korterisse "sissemurdmisepeoga".

Ta tuli ära laenatud ketsidega.

...Ja oblikamaitseliste kuusekasvudega...

No ta tuli noh!

 Autori surm ja multifunktsionaalne raadio. 

Et siis käisin ja surmasin autori ja see oli nii hea tunne.

See etendus... performance... oli parim elamus teatris üle (liiga) pika aja.

Oli.

Mu ootused A.R. Varresele olid taevastes kõrgustes ja õnneks sinna nad jäidki.

Fantastiline näitleja jääb fantastiliseks.

Lihtsalt.

Kurb on ainult see, et sain kätte Ardo Ran Varrese muusika, Liisi Koikson laul, Anzori Barkalaja luule CD ja olen nii ülimeeletult pettunud.

Mitte muusikas, mitte luules... Laulus.

Nii nõrgaks jäi see hääl selliste võimsate sõnade ja meeletult kauni muusika jaoks.

Kurb.

Paistab, et ma surmasin ka selle plaadi, sest panin ta kusagile ootama uut kuulamiskatset ja enam üles ei leia...

Aga võib olla see ei olegi nii kurb tulemus.

...

Ja labasema poole pealt:

Veel surmasin ma 10 kilo ja elustasin treeninguga poolteist...

Imeline algus ja siis noh... Kurat võtaks, eks.

Ilma peaaegu lillegi liigutamata.

Piisab taimetoitlane kohe- kohe vegan olemisest :D

...no ja joogast.

Ja spordiklubiga liituda ei tasu- kohe kilode arv tõuseb :)

Eile Arcticus duši all olles püüdis mu kõrv kõlaritest kinni sellise loo:

...mul oli kolmeminutiline dušidisko!

Jahseeonniihalb lugu, aga mis ma sinna parata saan, et lollused ja rõõmsad mälestused välja tahavad pääseda.

Loodetavasti ei võeta mult ära kliendistaatust selle kassiserenaadi ja vahupeo eest :P

Igatahes on imeline on see, et enam ei ole endal surmatud tunne.

Ma tunnen ennast taas elusana!

Päris endana juba natukene...

Taaskord pühad...

Kauneid siis!

Tegelikult on nii, et olen nüüdseks täpselt aasta kulutanud sellele, et otsida asju, mis mul kaduma on läinud...

Asju lapsepõlvest.

Siiamaani ei ole veel leidnud rohelist mängu õmblusmasinat ega ka Pipi pesumasinat eha vurri ega... Oh nii paljut...

Aga mõne asja olen leidnud.

Selle jänestega kohvri!

See on parim nohu-köha pühadekink iseendale :)

Kui selle kohvri kätte võtsin, siis tulvas lõputuid liivakastimälestusi otse minu suunas ja naeratus ei tahtnud kohe mitte kuidagi lahkuda.

Ei taha siiamaani, kui teda vaatan.

Mu kõige olulisemate liivavormide, üksikute porilombist päästetud vihmausside, emmelt näpatud kõrvarõngaste ja vanaemalt "laenatud" pärlite hoiustamise kohver.

Mu kõige fäääntsim asi ever noh.

Liivakastis.

Ma tahan veel neid mälestusi ju!

Kust ma leian kõik ülejäänud asjad?

Kus on see salapärane maa (jättes välja Etsy ja Osta ulmesummade imedemaad), kuhu nad kolisid?

Igatahes...

Olgu kus nad on.

Hetkel oleks olulisem leida tonnide viisis taskurätte või midagi.

Kõik sai alguse sellest, et ma pidin joonistama Muumitrolle...

...aga siis läksin Svammiga jalutama.

No ja õues on porine.

Ja Svammi nägi pärast niiiiii võrratu välja koju jõudes.

...ja olgem ausad- ma ei oskagi ju Muumitrolle joonistada.

Õigemini nad on juba valmis joonistatud ju.

Mida mina enam surgin niigi täiuslikku, eksole.

Õhhh, ma vihkan kohustusi.

Nõmedad elukad...

 Kohusetunne, inspiratsioon ja ootamatult imelised oskused- tulge külla!

Palun!

Tundub, et ma veedan viimasel ajal rohkem aega traumapunktis, kui kodus :)

Teisipäeva hilisõhtu möödus taaskord valgete ja roheliste kitlite seltskonnas.

Seekord siis käsi.

Toreda boonusena saan ma veel viis süsti ja loodetavasti ma siis lähitulevikus vett paaniliselt kartma ei hakka...

Aga üldiselt võib kõik traumad kokku võtta järgmiselt: "Ma ärkasin hommikul üles ja astusin voodist välja..."

See selleks.

Samas on hullult nunnu, kui kogu aeg aitama tõtatakse.

Kõigil on must kahju nüüd- Bauhofi töötajatel, kes mu uue boileri autosse tassisid. Teetöölistel, kes mulle laua üle kraavi panid, et ma oma jalutuskäiku jätkata saaks. Medõel, kes mind poputama kukkus jne :D

Jah, ma olen hunnik õnnetust.

Ilmselgelt.

Eksole.

Ma tõesti olengi iseenda hispaania inkvisitsioon...

..jätaksin timuka ja muud piinariistad tööta ainult.

Fakknoh.

Huvitav, et kui hullud armid jäävad?

Kui jäävad armid, siis jätan ma veel Al Pacino Scarface tiitlist ilma ju...

...või Mel Gibsoni filmist "The man without a face".

....

Täna on unine ilm ja veel unisemad on selles päevas kõikide neljakäpaliste silmad.

 

Isegi VäikeHullukeKassEi peaaegu magab ja ei ahistagi kõiki ja kõike igal võimalusel...

 

...ainult Svammi ei julge päriselt magada.

Ta teab, et tegudel on tagajärjed.

Ju ta aimab, et kui keegi peaks kirjutama päevikuvormis raamatu ta elust, siis lõppeks eelnevat nädalat kajastav peatükk lausega: "Ja see oli põhjus, miks jäi Svammi peagi ilma oma kroonjuveelidest."

 

Üldiselt on vist nii, et võin asja võtta sedasi: "Ohhkuihullvärk, mul on nüüd nii kõged laed! Nagu Sixtuse kabelil... Teeks ka laemaalingu või midagi!" või siis lohutamatult nutma hakata :)

Ses suhtes, et elu nagu ulmefilmis...

...seinad ripuvad õhus ja ahi vist ka.

Noh, ongi põhjus leviteerimine ära õppida.

Ja õpetada see ära ka kappidele, pliidile, loomadele...

Eksole.

Mul oli kunagi  põrand.

Suht harilik põrand oli.

Mulle päris meeldis mu põrand.

Hoolimata tema defektidest ja iluvigadest.

Nüüd mul ei ole vana põrandat...

...uut pole ka.

On auk.

Pööraselt tahaks öelda, et võluv org kauni vaatega on, aga tegelikult on suht tavaline nilbe auk.

Auk, kust tuli välja ese, millel kaunis kiri "Wehrmacht".

No tore teada, et saksa turistid ka minu keldrit külastanud on!

...

Nõme auk.

Ja kohutav(alt hea) lugu.

Kuulan juba sajaviiekümnekuuendat korda ja ikka ei väsi ära.

Ilmselgelt ainult mulle arusaadavatel melanhoolsetel ning kurbadel põhjustel end südamelähedaseks laulnud lugu...

Masohhism on mu teine nimi :)

Minu arust on parim aeg ja koht maailmas, kus öösel kella poole ühest kuni kella kaheni jalutada- Supilinn.

See lihtsalt on parim aeg ja koht.

Ja just talveöödel.

Sellistel külmadel, kus lumi sätendab ja krudiseb.

Tänavad on siis nii meeletult vaiksed.

Kõik magavad.

Välja arvatud tudengid ja armunud.

Just nende akendest on vahva sisse piiluda.

Kõik nad istuvad oma konspektide taga ja õpivad või veedavad aega üksteise kaisus filmi vaadates.

Ma leian nad alati ilmeksimatult üles. 

Kõnnin Herne tänava lõppu ja keeran Svammiga nina üles Tähtvere suunas.

Jalutan ja nuusutan kartulikeeduvee lõhna ja otsin esimese hea koha, kust visata pilk kogu Supilinnale.

Kõik on vaikne ja kogu linnaosa magab, aga on need üksikud korstnad, mis suitsevad.

Need on majad, kus õpitakse ja ollakse armunud.

Ja alati see nii on.

Ja nii me kolame Svammiga öösiti läbi kõik Supilinna tänavad.

Vaatame tuttavaid aknaid, kus alati on keegi kirjutuslaua taga pea käte vahel või ahju ees teki sisse mähitud.

Me käime jõe ääres ja hingame sisse tühjade alleede vaikust ja rahu.

Me kolame hiirvaikselt hoovides ja tunneme rõõmu igast uuest leiust.

Ei ole paremat kohta maailmas, kui öine Supilinn.

Ausalt.

Edgar Tedresaar "Ja jumal ütles: "Tehke kõik inimesed minu näoga"

Maailma parima nädalavahetuse jaoks ei ole vaja enamat kui perekonda, kohvikuid ja kooke ja kunstisaale!

...Ma olen selles maalis täiesti kinni nüüd...

Nii hea :)

Minu (kurblooline) elu lugu.

...Ilma peota õnneks.

Sest paar liitrit jäätis kaob niigi imelikul kombel kibekiirelt pidevalt kusagile ära mu kapist.

Vaja siis veel kedagi teist appi.

Üldiselt hakkab tunduma, et ma võiksin vist külmkapi alumise osa ära anda ja ainult jääkapi alles jätta.

Tõsijutt.

Kasvamine ja muutumine ja leidmine ja lahti laskmine...

...ja...

...Siriliniks saamine.

Ja mõistmine, et kui ma ei suuda sellest kohast lahti lasta, aga ei suuda ka elada nii, et mälestused pidevalt ja lahkumata siin on..

Kui ma ei taha iga päev tuppa astudes vaadata kirjutuslauda lootuses, et kohe saan ma sealt mõne eriliselt totaka nõuande kuidas ravida rämpsopsti tekitatud sisselõiget... :D

No kui ma seda kõike ei taha, siis tuleb seda kõike muuta!

 

Mu kodu saab MINU koduks.

Sirilini koduks!

...Koduks, kus elab ka Supilinna Ziggy Stardust :)

 

Enne jõuluõhtut üle ukseläve astudes oli ta George.

Nüüd on ta Pontu.

...Minu jaoks on ta KaaaaaaaassssšššššššššEiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii !!!!!!

Kahjuks Belgia Piuksu ei saanud kaasa võtta ja ma tunnen tast väga puudust ja süda teeb valusaid lööke teda meenutades...

Kahjuks...

Aga KassEi on pätt.

Piisavalt pätt, et kogu mu tähelepanu ja energia nii olematuks meisterdada, et mul ei ole aega mõelda millegi ega kellegi muu peale enam.

Ja nad panevad Svammiga ninasid kokku!

...Ja vastupidiselt Svammile toob KassEi visatud mänguasju tagasi...

Uhke värk.

Ausalt!

...Ahjaaaa, ja tal on valges alukad jalas ja valged kaenlaalused :D
Peen värk... ma ütlen noh!

Aastavahetus ei ole kunagi minu jaoks olnud mingi hullult oluline asi.

Mulle meeldib olla kodus.

Teha omi asju.

Mulle meeldib süüa piparkooke ja vaadata seda igal-aastal-sama-film filmi...

Nii igav ongi.

Aga alati on hea tunne.

Ja see film on oluline.

Ilma selles filmis oleva loota nagu ei oleks kõik päris sama.

Ei oleks nii valus ja ei oleks nii kaunis.

Ei oleks neid kolme minutikest meenutustega ja ei oleks seda pisarakiskumise hetke.

Ei oleks seda minu aastavahetust.

Ja sel aastal peaaegu ei olekski tulnud seda minu uut aastat...

Õnneks on mul Mare, kes märkab ja teavitab hommikul äreva sõnumiga :)

Niisiis hilinemisega, aga ta tuli.

Koos kõigi tunnete ja mõtetega...

Aitäh!