Ma ei ole rahvamasside fänn.
Veel vähem meeldib mulle kuum päike, mis lõputuid tunde lihtsalt põletab.
Aga soov näha oma silmaga ja kuulata oma väikese katkise kõrvaga ära The Cure ja Seasick Steve...
No see soov oli ikka suurem, kui kuum päike!
Ja ära ma nad nägin.
Ja kuulsin.
The Cure.
Ookaunis keskkool ja see maailmavalu, mis tundus nii kõikehõlmav.
"Mitte keegi ei mõista mind!"
...ja kõik need muud hädad koos paukuvate ustega.
Selle alt paremal oleva pildiga hakkan ma kunagi oma lapsi hirmutama (kui nad sõna ei kuula)! :D
Aga kummardus.
Sest see mees pidas seistes vastu kauem kui mina. :P
.....
Ja nii palju head oli vahepeal veel...
Aga siis!
Siis saabus see kõige parem osa.
Seasick Steve!
See oli uskumatu.
Üks parimaid kontserte mu elus.
Ta oli ainukene artist, kes ei tulnud lavale oma asja ära tegema.
Ta lausa peegeldas uudishimu oma kuulajate suunas.
Ta suhtleb inimestega.
Mitte tühjad viisakused ja ajatäide.
Siiras heietamine.
Ja see energia.
Ma olen sõnatu.
Lihtsalt siiralt armas on see kui vahetu ta on inimestega suheldes.
Autogramme jagades on ta kõige lõbusamas tujus ever.
Surub kätt ja kallistab.
Hea meelega ajab juttugi.
Pildistamisest ära ei ütle.
Kui tihti näed sa sellist staari nii tegemas?!
Mina pilti ei küsinud.
See tundus kuidagi üldse mitte vajalik sel hetkel nende inimeste seas, kes toppisid ta nina ette neli plaati tema nime nõudega ja nii...
Korraks siiski mõtlesin, et küsin ka pildile.
Aga hetk hiljem, kui ta oli mu käe täiesti ootamatult enda pihku haaranud ja mu mõtetest välja ehmatanud
ja mulle otse silma vaatas ja armsa komplimendi poetas ei tulnud see mulle enam pähegi.
Ja hiljem ma mõtlesin, et seda hetke ei oleks saanud never pildile nii eriliselt.
Ma tean, et kunagi kavatsen ma teda näha veel!
Võib olla siis.
Praegu oli see "värisevad käed" hetk liiga hea, et seda venitada...
ja mulle otse silma vaatas ja armsa komplimendi poetas ei tulnud see mulle enam pähegi.
Ja hiljem ma mõtlesin, et seda hetke ei oleks saanud never pildile nii eriliselt.
Ma tean, et kunagi kavatsen ma teda näha veel!
Võib olla siis.
Praegu oli see "värisevad käed" hetk liiga hea, et seda venitada...
Mul on tast pilte laval ja mul on ta autogramm ja üks fantastiline mälestus igaveseks.
Milleks?!
No ja täpselt sama armas on ka ta trummar Dan.
Kõige soojema naeratusega, mõtlikuma näoga ja kelmikamate silmadega.
Kõige soojema naeratusega, mõtlikuma näoga ja kelmikamate silmadega.
Ühed nunnud hurmurid mõlemad :)
Aga noh.
Urmo plaadi autogrammidel ja minu plaadi omadel on ikka vahe sees küll :)
See südame (sõna otseses mõttes) maalimise hetk koos kelmika silmapilgustusega oli kuidagi eriti awwww :P
Ütleme nii, et seda tahaks kogeda veel ja veel ja veel...
Aga üks lugu ka.
Selline eriline.
Lugu, mis närib hinge seest auklikuks.
Nagu koi vanavanaema kapi sügavustesse ununenud kampsuni.
Lugu sellele... tänu kellele... on mu elus see nii ehedalt ilus muusika.
