Tundub, et ma veedan viimasel ajal rohkem aega traumapunktis, kui kodus :)

Teisipäeva hilisõhtu möödus taaskord valgete ja roheliste kitlite seltskonnas.

Seekord siis käsi.

Toreda boonusena saan ma veel viis süsti ja loodetavasti ma siis lähitulevikus vett paaniliselt kartma ei hakka...

Aga üldiselt võib kõik traumad kokku võtta järgmiselt: "Ma ärkasin hommikul üles ja astusin voodist välja..."

See selleks.

Samas on hullult nunnu, kui kogu aeg aitama tõtatakse.

Kõigil on must kahju nüüd- Bauhofi töötajatel, kes mu uue boileri autosse tassisid. Teetöölistel, kes mulle laua üle kraavi panid, et ma oma jalutuskäiku jätkata saaks. Medõel, kes mind poputama kukkus jne :D

Jah, ma olen hunnik õnnetust.

Ilmselgelt.

Eksole.