Spagetijäätis ja muud loomad :)

Ehk siis järjekordne 21.
Seekord Itaalia toidu ja juba vist lausa traditsioonilise seltskonnaga.
Siiski kahjuks ilma Svammita.
Aga ta oli koguaeg meeles!
Isegi siis, kui ma viimast krevetti spagettide vahel taga ajasin...

Ja ausalt- Margus ei istunud näljasena ja ei vaadanud pealt.
Ta sai ka pastat.
Ausalt!

Ja elav õlleentsüklopeedia oli ka :)
Seekord ilma õlleta.

Aitäh!

Kaks kaktust, hall hundikoera kuju, paar fotot, Vihurimäe raamat, üks suur pruun ümbrik, üks Runneli luulekogu, neli täiesti ideaalselt materiaalselt väärtusetut ning mulle liiga suurt sõrmust ja üks vana käekell, mis näitab alati viis minutit enne kahtteist ja üks mitte töötav lauakell, mitte töötav Pentaxi kaamera, kollane lagunenud kaisukaru, heegeldatud õlarätik , üks vana ja mitte töötav musta värvi õmblusmasin, ühe taldriku killud karbis, koide puretud ja pooleli olev tikitud seinapilt ja Svammi.

See oleks kõik, mis ma kaasa võtaks, kui mulle antaks paar minutit, et pakkida kokku kogu oma elu.

Ma alati mõtlen, et mul on liiga palju asju.
Ja kõik on nii kallid ja erilised, et midagi ei jätaks maha endast kunagi.
Aga tegelikult ei olegi nii.
Neid kõigekõigekõige erilisemaid on ikka väga vähe õnneks.
Ja imelik, et enamus neist asjadest on katki.
Isegi see heegeldatud õlarätik...
Ja kõik peale mõne foto ja Runneli luulekogu ei ole minu asjad.
Need on eriliste inimeste asjad, mis on nüüd minu omad.

Isegi Svammi on Svammi oma.
Ta lihtsalt austab mind sellega, et ma võin tema eest hoolitseda :)

Eks ma siis vean neid edasi läbi elu endaga.

Ja sünnipäevad võiksid olemata olla.

Kui ma suudaksin sama nunnult lunida, siis ma luniks endale Järle Virmalise tordi.
Suure.
Lausa hiiglasliku.
Ja luniks, et see karamellikreemiäär (või mis ta on) ei oleks ainult tordi äärel.
Luniks, et terve tort oleks selle kreemiga kaetud.
Ja šokolaadikate võiks õhem olla.
Vot sellise tordi nuruks nunnult käppadega vehkides välja.
Saaks ka raudselt.
Aga ma ei oska nii nunnult nuruda :)

Nii, et maisaa.

Aga see tort on mu absoluutne lemmik ja lapsepõlveunelmatemaa.
Seda torti lihtsalt peab armastama.
Ma praktiliselt kasvasin seda süües üles.
Ma igatsen neid hommikuid, mis algasid selle tordi ja külma piimaga :D

Ja kass Arturit tahaks.
Ja kirjut koera.
Ja rummipalle.
Ja mannavahtu piimaga.
Ja rabarberikisselli kohupiimaga.

Nii vist juhtub, kui emmele kinkida lapsepõlve retseptidega kokaraamat :)
Peale selle lappamist ei suuda ma unistada mitte millestki muust, kui pitsäärega linasest kleidikesest ja päikesest ja rohelisest murust ja metsmaasikatest maja taga kraavi kaldal...
Ja külmast piimast ja kõigist neist asjadest ja Saka külast ja kollasest köögist ja puupliidist ja ruudulisest tekist, millel lesida ja sinisest taevast ja laiskadest pilvedest ja linnulaulust ja merest ja...

No oleks ju hea!

Mul on täna kaks asja.
Üks on saladus.
Sellest ma rääkida ei saa, sest see on suur ja kole ja teeb must halva inimese.
Ja puudutab mulle kalleid inimesi.
Ja on kohutavalt raske kaasas kanda.

Aga teine asi on uisud!
Ma sain uisud :)
Ja otseloomulikult just siis, kui sula tuli...
Tüüpiline Sirilinivedamine.
Nemad on ka rasked kanda.
Eriti kui sa pead neid tassima käes poest koju.
Kohutav.

Aga nüüd hakkan ma meenutama neid aegu, kui Idablokis elasin 24/7.
Siis ma käisin sõbrannaga ja perega peaaegu iga päev uisuhallis.
Parimad hetked üldse!
Ja noh.
Mul ongi aeg ennast liigutama hakata.
Ma tean, et kusagil peki all on mingisugused lihased peidus...

Vabatahtlikke uisutama minuga?!

Ja veel...
Üldiselt ma ei viitsi kirjutada filmidest, mida ma vaadanud olen, ega raamatutest, mida ma lugenud olen jne.
Selle pärast ongi nüüd imelik kirjutada.
Sest üldiselt peaks kajastama ikka häid ja intelligentseid asju ja ennast paremate külgede alt näitama jne.
Aga ei.
Ma räägin millestki kohutavast.
Vaatasin eile Sex and the city esimese filmi ära.
Uskuge mind- põhjus oli õilis ja vajalik! :)

Niisiis....
Väidetavalt kestis film üle kahe tunni.
Ma võin vanduda, et kestis viis.
Film ise koosnes sellest, et neli naisterahvast kõndisid enamuse filmi ajast mööda tänavat ja naersid.
Kahjuks nalja mina ei kuulnud, sest samal ajal heietas peale omi mõtteid peategelane.
Mul tekkis kuri kahtlus, et need naljad, mille üle nad naersid, aga meie ei kuule, olid raudselt parim osa filmist...
Ülejäänud osa ajast istusid nad kohvikus ja halasid vähese voodielu, kingade ja meeste teemadel.
Kusagil poole peal hakkas mu vasak käsi krampi tõmbama.
Ma olen kindel, et sain miniataki või midagi.

Täna istusin arvuti taha ja tõmbasin teise osa ka.
Mõtlesin, et kui ma järgmine kord halb inimene olen, siis ma saan ennast karistada sellega...

Ja siis mõtlesin ma päeva tähtsaima mõtte veel peale seda piina, et miks ei lasta lihtsalt maha režissööre, kes tulevad stuudiosse ja alustavad lauset sõnadega: "Tere, ma tahaksin teha filmi või sarja ühest kuni neljast keskealisest naisest, kes armastavad moodi, seksi ja alkoholi..."

Kõik oleks kaunim.
Ausalt.

Parim osa filmist oli see igatahes :D

Nii kerge tuju on!
Selline tunne, nagu lumehangedes kergelt lendleval Svammil :)

Ja nii vähe oli vaja selle jaoks.

Uskumatu.

Tuli kohe mõnusa keksimiseloo tuju kaa...

Aastavahetus oli mul vaikne, nagu igal aastal viimasel ajal.
Mulle nii meeldib.
Jõulud jäid mul ära, sest perekonnal oli muud tegemist.
Aga perekondliku õhtu ma sain ikkagi :)
Missiis, et mitte oma perekonnaga.
P-l oli suur tükk suguvõsa Tartus ja hiiglaslik laud ja kingipakke jagav Tartu vaim oma truu kaaslase Sassiga.
Sain oma perekonnanunnupühadedoosi kätte :D
Hullult mõnus.

Ilutulestikku ma eriti ei näinudki.
Toomemäel oli pigem tunne, et ma olen rindel ja sisse piiratud.
Kuulsin ainult müra :)

Ja nüüd.
Nüüd pean ma oma peaaegu kuusele väärika lõpu tegema ja ahju kütma.
Ja ehted kokku pakkima.
Ja siis järjekordset tavalist aastat edasi vaatama.