Eile käisime metsas seenel.
Riisikatest sai kastet ja kukeseentest pirukas.
Täna ronisime uuesti grüünesse ja korjasime mustikaid ja pohli.
Need said jääkambrisse peidetud.
Suht hea tunne.
Justkui oleks viisaastaku plaani nelja aastaga täitnud või midagi...
...ainult üks asi kriibib hinge.
Svammita olemine.
Või noh.
Nüüdseks siis juba VIIE AASTASE Svammita olemine!
Jah, tal oli juubel.
Jah, tal on juba väga peen hall vuntsis ja tukas.
Jah, ta on endiselt sama kallis!
...tegelikult veel tuhat korda kallim!!!
No ja selle pärast olengi nii kurb, et ma ei oska ilma oma Sitarattata elada ju...
Svammi on terve suve Saka külas mõisahärrat mänginud ja närilisi terroriseerinud ning lisaks (vanaema meelehärmiks) oma kaevikute projekteerimise mõtted kõik kenasti teoks teinud.
Ja boonusena hakkas ta harrastama ka hobiaedniku eriala.
Kah vanaema meelehärmiks, sest nende nägemus lillede asukoha ja peenrakujunduse osasas ei taha kohe mitte kuidagi ühtida.
Et noh, tal on fun ja chill.
Aga mina?!?!
Mul on ju suht debor olla.
Jalutada pole kellegagi ja metsa all on seda kurvem, et ei kostu lähenevat ja kaugenevat käppade müdinat.
Imelik on üldse olla, kui ei pea pidevalt paanitsema kellegi pärast.
Ja nõme on, kui pole kedagi kiruda, kui õues on rõve ilm ja peab sinna ikkagi minema.
No ja voodist välja veeremiseks on ka aina raskem põhjuseid leida.
Svammi, palun tule koju!
