Kaheksa kuud turvaliste kellaaegadega täidetud anonüümseid hiigelringidega teid...

...kuni täiesti juhuslikul päeval.

Täiesti võõras linnas.

Teel kohvikusse.

Turvaliselt.

 Juhtub maha magatud teeots.

Ja tagasipööre mööda tundmatuid kõrvalteid.

Olen teisel tänaval ja kõnnin.

Pilk otsib seda neetud kohvikut, kuni põrkan kokku sildiga, ja mitte miski ei ole enam turvaline.

Kardetud ootamatu kohtumine.

Küll teises vormis, aga veelgi hirmuäratavam.

Mitte miski ei ole kohutavam ootamatusest.

Mitte miski ei ole kohutavam vaikusest.

Seal ma olin.

Ainult mina ja suured tähed.

Kaheksa kuud ma kartsin ja seal ma seisin.

Tabatud ootamatult.

Täiesti kaitsetult vaatamas tõtt selle suure sildiga.

Jah, ma olingi see kits läheneva auto tulede rambivalguses.

 Ma ei ole ennast mitte kunagi tundnud nii alasti.

Ma ei teadnudki, et on võimalik kukkuda maha ja puruneda miljoniks killuks.

Ma ei teadnudki, et on võimalik, et sulle kasvavad murdosa sekundi jooksul alla juured ja sa kivistud tummaks kujuks.

Ma ei teadnudki, et süda saab jätta vahele nii palju lööke ilma, et inimene meditsiinilises mõttes surnuks kuulutataks.

Ma ei teadnudki, et üks paber mõne sõnaga suudab karjuda nii kurdistavalt.

Ma ei teadnudki, et üks pastakas võib olla nii neetult raske selle neetud paberi kohal.

Ma ei teadnudki, et...

 

...ma ei teadnudki, et ma elasin selle üle...

...aga ma tean, et ma tahtsin öelda ainult seda, et ma olen nii meeletult uhke!

Ma tahtsin öelda, et mavaatasinsedaKoduniikaualummatult!

Ma tahtsin öelda, et ma naeratasin.

Ja ma tahtsin öelda, et kogemata olin üle väga pika aja jälle tüüpiline vääramatu jõuga looduskatastroof, sest nina põrkas vastu musta värvi, sest prillid jäid teise kotti ja ma ei märganudki, et aru saamine ja uudistamine viisid mu liiga lähedale ja ma tahtsin selle pärast vabandada.

...aga pastakas oli nii raske.