Kohe kohe on mu blogil juubel :)
Viis aastat!
28 oktoober...

Viis aastat on pikk aeg...
Eriti minu jaoks, kes ma ei suuda ühegi tegevuse küljes olla kauem kui aastake ehk.
Selle pärast tunduski nii uskumatu lõpetada lõpuks kool :)

Igatahes.
Mõtlen, et nüüd aitab.
Viis aastat on ikka vägaliigapikk aeg.
Palju sündmusi ja palju mälestusi.

Mõtlesin, et miks ma hakkasin seda blogi pidama?!
Lihtne.
Osalt selle tõttu, et mul on lühikene mälu ja see tundus vahva ja kõik muu tore.
Päeviku pidamine on liiga intiimne.
Päevikusse võib kõik kirja panna.
KÕIK!
Ja see hirmutab
Neil paberilehtedel seal kaante vahel lähevad mõtted mustaks.
Kohutav.
Blogi on hea.
See on avalik ja see avalikkuse tunne piirab.
Nii jõuab välja ainult ohutu ja kerge ja piisav, et mäletada :)

Ma ei ole kunagi oma blogi pidanud teiste jaoks.
Aga ma tean, et seda loetakse.
Ja see on armas!
Aitäh teile!

Ja nii ma siis mõtlen, et viis aastat on piisav...
Ja ehk olen ma laisk kah :)
Aga kriitikat olen saanud, et tahan lõpetada.
Sain teada, et ilma mu blogita ei teaks kindel keegi üldse, mida ma tegelikult mõtlen ja olen ka hulga poeetilisemaid põhjuseid kuulnud.
See on teist väga nunnu :)

Aga see selleks.
Juunis olin peale lõpuaktust ühel sünnipäevapeol ja seal astus mu juurde täiesti võõras naisterahavas maailma kõige imeväiksema haldjaga süles ja ütles, et ta loeb seda blogi.
Aitäh!
See tegi mind ütlemata rõõmsaks!!!
...Ja ühtlasi ma vabandan, et ma midagi öelda ei osanud, sest noh... Ma ei oska eriti suhelda ja olen muidu üpris pelglik (punastamise koht).

Nii ma siis istun ja kaalun.
Ja see ei ole üldse oluline tegelikult.
Aga ikka paneb mõtlema.

...Ja otsustusvõime ei ole kunagi mu tugev külg olnud :)

Seniks.
Kui tohib?!
Need, kes te loete...
...kes te olete?
Ja miks te loete?
Kindlasti mitte selle pärast, et mu elu teid huvitab kangesti :P
Miks siis?
Ja kes te olete?

Igatahes...
Aitäh, et te olemas olete olnud :)

Sirilin.
See Supilinnast!

Täpselt nii!
Ja hästi valjult!
Ja veel hullemini!



Aitäh!

Ma ei ole mitte kunagi mitte kusagil rahul.
Kui ma olen kodus, siis tahan ära.
Kui ma olen ära, siis õige pea tahan ka sealt ära.
Ja kui ma olen ka sealt ära saanud mujale, siis tahan ikka edasi...
...Kuni tahan koju.
...Ja kodus...
Kodus tean ma õige pea, et kui ma kohe ära ei saa...
Siis on jube.

On inimesi, kelledele teevad puudutused haiget.
Mind põletab ühel kohal olemine.
Võib olla see hirmutab.
Või siis ei leia ma lihtsalt rahu.

Vahel tean, mida ma tahan ja siis ma tean, et kui ma nüüd paigale jään ja seda teen, siis ma olen õnnelik.
...Aga siis hakkan ikka kartma.
Ja siis tahaks jälle ära minna.
Igaks juhuks.
Järsku hakkab see rahulik ja kindel olemine meeldima.
Või siis hakkab meeldima, aga lõppeb ära.
Kindlam on alati igaks juhuks ära minna.

Vahel ma olen nii väsinud sellest pidevast otsimisest.

Ah, see selleks.

Käisin Pärnus.
Mere lähedus teeb alati õnnelikuks.
Vaikus ka.
Lambad teevad rõõmsaks.
Loodus toob alati rahu.
Erilised hetked teevad õnnelikuks.
Ja kui sa oled päevade viisi ümbritsetud turvalise õnnetundega, siis mis saaks üldse parem olla?!

See paneb küll tundma, et enam ei taha ära joosta.
Et nüüd tahaks jääda paigale.
Hoida käest kinni ja jäädagi nii...

Kuni selle hetkeni, kuni kahtlema hakkan.

Aga lambad teevad ikkagi nii kuradi õnnelikuks!

Aitäh!

Jumbul oli juubel.
Me kõik kogunesime Sakale.
Terve pere.
...Ja väikevend Margus ka :)

Naerda sai palju ja isegi rohkem ja taaskord pean tõdema- selliseid hetki võiks rohkem olla!
...Ja ma ei olegi kunagi kuulnud, et keegi suudab mesilastest rääkida militaristlikus võtmes :)

Maarika oli Jumbule teinud kingituseks maailma lahedaima pildi, mis sisaldas vihjet, et Jumbu saab reisile :)

Paremalt vasakule siis: mina, tundmatu meremees, Jumbu, Margus, Peedu, Kaido, Mare, Maarika, emme, Mannu.

See ongi mu pisike pere!!! :)

Ja imearmsale sünnipäevale järgnes lausa unelmatehetk!
Meri ja lambad!
No kas saab veel täiuslikum olla?!
Okei, kui oleks veel tähistaevas ka olnud...
Siis oleks :)

Nüüd olen ma tagasi Tartus.
Tartus on ka palju armsaid hetki ja isegi päikest ja kollast sügist!
Ja mustikakissell ja Toomemägi ja filmid ja muuseum ka...

Sellised päevad panevad unustama, et tegelikult on natukene raske või veidikene kurb.
See on ju hea...
Vahel vist võib kõik nukra ära peita ja teeselda, et seda ei ole ja lihtsalt olla rõõmus.
Ma loodan, et võib...

Peaaegu Pariis!
Ainult, et Poolas...

Margus tuli Tartusse.
Läksime peaole.
Keegi käis välja idee.
Ja nii me Vilniusesse sattusime.
Ilma Marguseta.
Aga koos Glemmi ja Urtsiga.

Vilnius on sügiseti nii ilus.
Eks kõik kohad vist on...

Varssavi aga on uus Pariis.
Tõsi.

Igatahes olen ma nüüd kindel ühes- sinna lähen ma tagasi!
Kindlasti...

Aitäh teile!



...Aga Tartus on kõik endine...
Paar hommikut tagasi astusin varavara õue ja kõik kollased lehed olid jääs.
Krõbisesid nii vahvalt saabaste all.
Ja nägid nii õrnad välja.
Ilus.
Õhk oli ka nii karge.
See varahommikune ja kauge...
...ainult õrnalt aimatava talve tuleku lõhn on nii hea!
Ja valge suhkrukattega kollaste lehtede krõbin...
On parim!

Mul on vist üks värvilisemaid sügiseid.
Mitte nii väga looduses.
Pigem lihtsalt mul.

Nii palju tähistaevast.
Nii palju veini.
Nii palju filme.
Ja nii palju segadust....
Mõtlemiseks ei ole endale üldse aega andnud.
Ehk ongi nii hea?!

Uni on ka tagasi!
Veel parem.
:)