Viissada aastat peavalu.

Pea valu.

Ehk tunne on lihtsalt selline.

Migreenine.

 Viie päeva migreeni ime, ehk "jess" jälle arsti juurde.

 

Hakkab juba kergelt tekkima tunne, et mu elu kuulub meditsiinile.

Küll toetan ma arste, kes rääkida tahavad ja siis neid, kes surkida tahavad.

Kiirabi on mu teine kodu viimasel ajal ja millegi pärast hakkab tekkima tunne, et üleüldse veedan ma erinevates kliinikumi osakondades rohkem kvaliteetaega kui kodus.

No ja nüüd siis esmaspäeval jälle otsast peale...

Seekord on natukene teisiti kõik, sest ma kardan arste veelgi rohkem (on see võimalik üldse)!?

Tänu elu esimesele operatsioonile, mille tagajärjel saan ma kord kuus fakinghellmispõrgupiinvalus hormoonsüste, ei taha ma enam üldse kitlites isikuid näha.

Vaikselt hiilib küll peas mõte, et enne hüppaks merre, kui arste külastaks.

Aga noh...

Kui nüüd arvesse võtta minu (eba)õnne, siis tähendaks merre hüppamine minu puhul lihtsalt veel rohkemaid komandeeringud haiglate hallidesse koridoridesse.

Iseasi muidugi, et kui hüppaks merre Ida-Virumaal, siis oleks lootus- või pigem ikka väga suur tõenöosus, et sealsed arstid viivad oma suures "aitamise tuhinas" ise selle töö lõpuni.

Aga tundes ja teades Idabloki arste ja haiglaid, siis saaks see lõpp olema midagi keskaja piinamisvõtete sarnast ja väga aeglane, aga seejuures jällegi vääramatu.

Ma vihkan arste.

Ilmselt aga mu keha mitte piisavalt, et ta mind kogu aeg nende küüsi küüditab.

Fakknoh.