Mõtlesin siin, et...



Nii on...
Peab olema!

Suvi oli.

Soe sügis oli.

Palju oli kõike.



...Aga hei! ...
Ma õppisin sõrmenipsu tegema!

Mõlema käega!

Ma hullult üldse ei salli seda, kui fotod on toas.
No üldse ei meeldi, kui keegi mind jälgib.
Alateadlikult käin ja keeran alati pilte ümber või topin sahtlisse...
Okei, köögis ja elutoas veel, aga magamistoas ma fotosid ei salli.
Mingi kiiks.
Ja eriti vastik on see, et selliseid surnud kala pilguga tsikkide pilte topitakse igale poole- juukselakipudelitele ja ma ei tea millele veel.
Tavaliselt keeran ma vannitoas kõik sellised tuimalt jälgivad näolapid seina poole.
Eile vannitoas püüdsin seina tutvustada järjekordsele näkile, kes mind vatipadjakeste pakilt jälgis...
Ja siis avastasin, et tootjad raisad on selle tsiki ikka suurelt mõlemale paki küljele toppinud :)
Masendav.

Aga see selleks...

....Piltidest veel nii palju, et pildistada mulle meeldib.
Mul on selle tegevusega oma suhe.
Selline- mina armastan kaamerat ja tema kaitseb mind värk...
Aga mu kaamera läks katki.
Ja uued on kallid.
Ja mulle ei meeldi oma harjumusi muuta.
Ja tehnika areng mulle ka ei meeldi.
Ja minu vana kaamerat ei ole enam saada.
Aga nüüd mul on kaamera.
Täiesti töötav!!!
See minu pisikese maailma kõige kallim inimene tegi mu ülisuurelt õnnelikuks! :)
Kaamera täitsa samasugune, nagu mu vana kaamera.
Ainult natukene erinev...

Noonju nii nunnud!?!?

Nüüd ma saan siis oma uut kodulinna pildistada siit Gonsiori tänava viienda korruse aknast :)

Muidu on veel üks tore asi.
...mulle meeldib, kui lugu ja hetk kokku lähevad.
Seekord küll väga kurval ja õnnetul moel, aga noh...
Kõndisin Kaubamaja juurest koju ja tundsin vingu lõhna.
Kodus aknast alla vaadates nägin terveid horde tuletõrjeautosid ja suitsu.
.....Urmo sai siis taaskord kuulata põhjusega seda lugu.



Nõme Tallinn...

Kui kõigepealt käisin ma nädala alguses Bätmäni kujutist visakamas rokiklubis, siis nädala lõpuks jõudsin välja Rakvere punklaulupeole.
Ütleme nii, et noh- igav ei ole olnud :)
Mustadele meestele maha ärimisest pääsesin ja pungipeol õllepudeliga vastu pead ka ei saanud.
Võib vist korda läinud ettevõtmisteks nimetada...

...üldiselt on nii, et mõtlen, et miks neid vabu päevi nii vähe on?
Mu pisikeses peas keerleb sada asja, mida kõike teha tahaks, kui oleks ainult aega noh.
Ohhkuihea oleks, kui oleks olemas vaba aja laadimise kaart.
Nagu kõnekaart.

Esimesed tund aega ma vedeleks aias ja nuusutaks lilli kindlasti...
Teise tunnikese vedeleks voodis :P

Käisin Mare juures ka.
Ta oli Sakalt Saka vanaema vaiba ära tassinud ja ära pesnud ja kuivama pannud.
Kui seda nägin, siis süda jättis löögi vahele.
Oi kui palju kordi olen ma igavledes selle vaiba mustrit varbaga välja joonistanud...
Mingit väljamõeldud keksugi mänginud.
Tahaks tagasi nii väike olla!

Viimasel ajal on üldse nii, et nädalas satub ikka vähemalt üks klient, kes toob endaga kaasa mingi kummalise lõhna, mis toob mulle meelde nii imelikke kaugeid asju.
Lasteaeda, liivakasti, haigla, esimese koolipäeva...
Mõnda ei tahaks kohe äragi lasta.
Tahaks selle lõhna võtta ja pudelisse panna.
Et just leitud mälestusi jälle ära ei kaotaks.

...Aga see selleks.
Tulge parem koristama mu juurde!
Maiviitsi ise enam...

Mõtlesin, et teeks lastekaitsepäeva puhul midagi toredat ja lapsikut.
Sulava jäätisega enda kokku pläkerdamine tundus nii ebaoriginaalne.
Valisin põlvili asfaldil powerslidingu tegemise.
Ainult, et mul ei olnud elektrikitarri ja ma ei märganud sõrmedega saatana sarvi visata ja "Zjeeeeeeeeeaaaaaaaaaaaaah" karjuda...
Aga tehtud sai.
Ise olen tulemusega väga rahul.
Minu vanuses kukutakse ikka kas nii, et lõhud ära oma just ostetud kallid teksad või saad luumurru ja armid, aga sellist marraskile lõhutud põlvi ja pihkusid ei ole enam.
Need on kuidagi jäänud helgeteks lapsepõlvemälestusteks.
Eeskujuliku lapsena helistasin emmele ka ja teatasin, et nüüd on kohe nutt ja hala ja teelehti ka ei ole kusagil kasvamas...

Noh see selleks.
Avastasin tegelikult, et Tartus mitte viibimine muudab mu siin veedetud aja kuidagi eriti sisutihedaks ja produktiivseks.
Hämmastav.
Käisin neljal näitusel ja uudistasin tänavakunsti...
Ülikooli raamatukogu juurde on tehtud hiiglaslik Märtsijänes :)
Mulle on alati Märtsijänes millegi pärast sümpatiseerinud.
Tema pidevas paanikas ja närveldamises ja põdemises on midagi minulikku.
Sahmerdiseks olemine on teema...

Krooksu kandist aga leidsin täiesti korraliku hambaharja...

Ja atlantise titele oli keegi tutiga mütsi heegeldanud...

Ah, mis seal ikka...
Krõbistan siis kõrsikuid edasi.

Eile juhtus nii, et ma pääsesin oma rutiinist välja.

Kas pole tore :)
Käisin Margusega katusekinos.
Soojade fliiside sees, näpud käpikutes ja klapid peas on ikka nii hea oma maailma sukelduda.
...ja eks omamoodi boonuseks on ka see, kui suudad filmi kangelannaga samastuda.
See oli päris mõnus elamus vahelduseks.
Nii hea, et ma ei suutnud oma mõtete sees uinudagi hiljem.


Aga juba mõni tund hiljem ronisin voodist välja ja lippasin läbi Tallinna rongi peale.
Tartusse!
Uskumatu!!!!
Astusin rongist välja ja see oli nagu pisikene ime.
Mind tervitas Tartu linn :)
Oma läbi tolmu paistva täiesti ainult Tartule omase kummaliselt tuhmilt ereda päikesega, oma lõputute tolmuste lõhnadega ja...
Ma ei suutnud liikudagi.
Olin täiesti halvatud seal jääkaruga pargis.
Lõpuks andsin alla ja lihtsalt seisin ühe koha peal.
Panin silmad kinni ja hingasin sisse kõik toomingad, sirelid, paplid, kirsid, õunapuud, pihlakad ja kastanipuud.
Niidetud muru ja tolmu ja kõik muu ka :)
Imelik, Tallinn ei lõhna.
Vahel mul on tunne, et sealne müra summutab ka kõik lõhnad?!

Läksin Tartust ju ära, kui oli veel külm ja puud raagus.
Läksin Tallinna, sest arvasin, et Tartu on nii rusuvaks muutunud.
Tallinnas on meri ja kõik tundus seal nii ahvatlev.
Uus elu ja uued asjad ja nii...
Aga ma olen ikka Tartu kampsun :)

Kui ma elasin veel kodus Kohtla-Järvel, siis ma alati teadsin, et ma lähen Tallinna elama.
Noh, kõik sealtkandist lähevad Tallinna ju.
Kui ma lõpetasin põhikooli, siis käisime emmega kahel korral Tartus.
Mäletan, et ma vandusin pühalikult, et ma ei tule mitte kunagi Tartusse.
Nii väga ei meeldinud mulle siin.
Peale keskkooli aga pidin ma ju õppima minema ja Tallinna ma ei saanud.
Sest siis olid kurvad armastused ja asjad :D
Vastumeelselt tulin siis siia.
Esimene aasta oligi päris õudne.
Ma vihkasin seda linna.
Ühel ööl, kui jalutasin ringi, siis peatas mind kinni mingi kutt, kes küsis mult lihtsalt esimese asjana, et mis kana mul Tartuga kitkuda on?
Me rääkisime natukene juttu ja enam me teineteist näinud ei ole.
Ta ütles mulle üht teist ja rääkis saladusi ja muutis päris palju mu silmades ja südames.

Nii ma siis lippasin Taara puiesteel.
Jah, sellel puiesteel, mis minu elus mängib maailma suurimat rolli.
Sellel puiesteel möödus maailma kõige kaunim aasta täis öiseid jalutuskäike ja lendlevaid liblikaid kõhus ja suuri tundeid südames.
Kõik need esimesed arad käest kinni hoidmised ja esimesed arglikud suudlused tuhmunud laternate all :)
Ja just sinna puiesteele visid kõik jalutuskäigud alati tagasi.
Ja kui see koos käimise tee otsa sai, siis just sinna puiestee lõppu tekkis uus põhjus, miks põksuva südamega sealt läbi lipata, et näha lõpuks ometigi seda vana volvot, mis ütles, et kohe näed teda!
Täna ma lippasin Taara puiesteel just selle sama õhinaga :)
Ja see oli nii hea...
Ja mõtlesin...
Ja tundsin, nagu oleks keegi mu sees kõik nupud ja kraanid tööle pannud ja ma ärkasin ellu.
Nii elevil olin :)

Nii elevil kõigist mälestustest ja imeilusast päevast ja siin olemisest!

Tartu on vist ikka minu koht.
Kuidas sa saad mitte armastada midagi, mille sa enda jaoks taltsutanud oled?
Mulle tundub, et rebasel oli õigus, kui ta väikest printsi õpetas.

Jah, Tartu ongi see maailma erilisem koht.
Ja ma ei vajagi suuri asju.
Ega suurt linna.
Ja mul ei ole vaja ära põgeneda.
Milleks on neid asju vaja, kui mul on Supilinn ja Herne tänav ja imepisikene päikeseküllane tuba ja Svammi ja Taara puiestee?!

Kurb on ainult see, et kõiki neid asju mõistad sa siis, kui oled kõigest sellest ilma.
Ilma jalutuskäikudest Taara puiesteel ja ilma neist lihtsatest hommikutest väikeses rohelises köögis ja ilma pisikesest punasest Liisust, kes meid kõikjale viis.

Inimestele ikka meeldib kõike ilusat ära rikkuda...
Kahjuks.

Aga see selleks...
Sest selliseid asju ei pea täna mõtlema.
Täna ma tahan veel neid tundeid :)
...Ja seda lugu!
Sest see on lugu just tänasest päevast!!!

Nii palju ahistavaid kohustusi on.
Ja mitte ühtegi kerget võimalust neile lihtsalt selga pöörata.
Mõni kord on küll tunne, et tahaks lihtsalt öelda, et mulle aitab, ma jalutan nüüd minema ja ei tule kunagi tagasi.
Jalutaks ära töölt ja jalutaks ära inimeste juurest ja ei kuulaks lõpuni nende jutte ja jalutaks ära pangast ja jalutaks ära lõputute maksude eest ja jalutaks lihtsalt käed taskus lihtsasse ellu :)
Oleks imemõnus.

Aga päriselt ei saa ju.

Täna jalutasin.
Mängult muidugi.
Jalutasin pikalt koju.
Unelesin, et olen hoopis kusagil mujal ja keegi teine ja kõik need muud toredad asjad.

Mõnus.

Noh, ainus miinus on see, et Tallinna kahtlasematel tänavatel on igasugu imelikku massi.
See ei ole mõnus :P

Ta oli nii armas.
Ma soovin, et ta oleks saanud jääda meile.
Pea sees peksleb pidevalt, et ma olen nõrk! Ma oleks pidanud püüdma rohkem! Ma olen halb inimene!
Aga Svammile ei sobinud...
Mida ma teha oleks saanud?!
...
Ma olen nii saamatu noh.

P-l oli sünnipäev.
Rakkes.
Mulle kohutavalt meeldib maal olla.
Sirelid ja päike ja lõputu olesklemine.
Ja vanaemadel leidub alati kappides midagi põnevat.
P. vanaemal oli hunnik vanu lauamänge.
Mäletate ju küll?
Reis kuule, mis kunagi ära ei lõppenud ja matk loomariigis, mis kõigil olemas oli, aga mida keegi päriselt mängida ei osanud :D
Kohe, kui neid nägin, siis oli lapsepõlv ja lõputud mängud, napid kleidikesed ja pannkoogid!
Küll ainult mu pea sees, aga ikkagi....


Maakohtades on head kaltsukad ka enamasti.
Sealt saab odavalt igasuguseid ilusaid linikuid ja lauanõusid...
Sain ka.
Päris mitu tikitud linikut.
Ma alati mõtlen, et kes huvitav nägi nii palju vaeva, et neid kauneid mustreid ja lilli tikkida?
Kas ta on veel alles?
Milline ta oli?
Millest ta unistas?
Ma siiralt usun, et käsitööd ei tehta vihaga.
Ikka armastusega.
Niisiis peaks see linik ju paljusid häid mõtteid ja suurt armastust täis olema...
Ma usun, et on.

Eile otsustasin Nõmme linnaosale võimaluse anda.
Noh, mulle ei meeldi siin eriti.
Aga näedsa!!!
Natukene nagu isegi armusin ära :)
Keskuse ümbrus on päris nunnu.
Ja turg ka.
Peipsi sibulad ja väljamaa maasikad ja Svammi ja väikene raamatupood.
Mõned kohvikud ja glasuuriga sõõrikuid saab...
Ja vanakraamipoed on ka!
Ideaalne ju.
Mulle väga sobib.
...Ja tundub, et Svammile ka.
Peaasi, et oravaid oleks.
Muu nagu väga ei loe.

Millalgi päris ammu käisin ma klubi Prindis Remot kuulamas...
Noh, see oli ikka päris ammu.
Aga meelde tuli selle pärast, et a. maailmas on ikka päris jubedaid peldikuid säilinud ja b. käisin taas Lääne - Virumaal ja sellega seoses tuli meelde, et peale Remo nägin veel samal päeval Marit ja Lehot, kelledega ma kiirkorras veini jõin ja hiljem mõtlesin, et ma ikka tunnen mõnedest inimestest kohutavalt puudust oma elus.
Just päris paljudest Kunda inimestest.
See on masendav.
Nad on mul kõik nii lähedal ju.
Aga mina olen nii laisk, et ei suuda mitte kuidagi leida ega teha aega, et neile helistada või kokku saada.
Aga igatsen ikka ropult.
Lihtsalt mõned inimesed on sellised, kes ikka ja jälle meelde tulevad ja siis väikene igatsuseussike hakkab korraks hinge närima.
Niisiis...
Renis, Mari, Leho, Leila, Virgo, Reet, Reene ja paljud veel.
Ma ei tea, kas te loete?!?!
Ma kardan, et ei loe....
Aga ma olen selle nüüd siis välja kirjutanud- ma päriselt ka tunnen teist puudust ja mõtlen te peale tihemini, kui te arvatagi oskate ja ma loodan, et teie mind veel päris maha kandnud ei ole...

Ja seda, et...
Olen kuulnud õudusjutte Poola piiripunkti peldikutest, aga...
No siin koduses Eestis on neid ikka kah päris mitu.
Poola piiripunkti peldikuid, ma mõtlen.

Kõhe värk.

Saaremaal on kõik asjad paremad...
Ausalt :)

Bhaawo...

...palju õnne sünnipäevaks!



Ja lähme nüüd texmexi sööma ja värki, eks :)

Mulle meeldivad vabad päevad, kus saab teha mida iganes.
Näiteks istuda varajastel hommikutundidel bussi ja sõita Rakverre.
Mingil imelikul põhjusel on Lääne-Virumaa ja just Lahemaa kant mulle eriti armas.
Alati, kui sõidan Viitnalt läbi, siis hakkab süda kiiremini lööma ja tahaks bussist välja astuda ja Palmse poole matkama hakata.
Ja Palmsest läbi ja mere äärde.
Ja siis kusagil metsa all jalutada.
Ja.
Ma ei teagi.
Midagi seal on.
Ja see miski mõjub nii kutsuvalt :)

Täna tegingi nii.
Sõitsin Rakverre.
Linna, kus mul on alati lihtsalt hea.
Rakveres ootasid mind juba emme ja Mare ja Jumbu ja me suundusime riideid selga proovima ja edvistama peegli ette :D
Mulle meeldib Mare köögis istuda.
Mulle meeldivad ta kassid.
Ja mulle meeldib Härra Tüütust näha.
Ja mulle meedib seal köögis kooki ja maasikaid nosida.

Kui ma kella kuue ajal bussis istusin ja tagasi Tallinna poole sõitsin, siis ei suutnud ära imestada, et nii pikk päev täis päikest ja sidrunijäätist ja perekonda on selja taga.
Uskumatu, kui palju saab tehtud, kui ei maga lõunani...

Lihtsalt uskumatu...

Ja veel...

...ja enam ei pea kaua ootama...
...ainult natukene veel!!!

Ootan...

...kannatlikult...

...ja vähem kannatlikult.

Ma olen nüüd Tallinnapiff.
Ja Svammi on Tallinna Svammi.

Mida kauem ja kaugemal oled Tartust, seda enam mõistad, kui armas see väike suur puust linn ikka on.
See linn, kus on mu päikesevärvi segasummasuvila, milles on diivan Marguse tagumikulohuga ja salapärane krabistav hiir sahvris.

Aga ega siingi päris õudne ole.
Siin on oravad akna taga.
Svammi ka ei nurise, sest et ta on ametis puude uurimisega.
Ja tegelikult ma naudin neid hetki, kui passin bussipeatustes ja mul on need väikesed hetked enda ja oma mõtete jaoks.
Bussijaamad on nii depressiivsed kohad, et vägisi tulevad melanhoolsed igatsused peale.
Peaks kurb olema ju.
Aga ei ole.
Hoopis värvi annavad sellised üürikesed hetked, kui nii kurb hakkab, et rõõmsaks teeb.
Ja kui veel on hea lugu ka mida kuulata...
...lugu mulle.
Siis on eriti hea bussi oodata ja selle aasta esimest vihma vaadata.

Aitäh!






Ja aitäh päikese ja mererohelise diivani ja kirjutuslaua ja lõputute laisklemisehommikute eest ka :)

Jah, ma olen Kohtla - Järvelt! Ja siis?

Hullult närvidele käib, et kirutakse Ida - Virumaa inimesi ja seda kanti.
Et kogu halb tuleb sealt ja asub seal.
Et see kant on ainult hiiglaslik prügimägi ja pätte ja narkareid täis.
Et see ei ole Eesti, et see on Venemaa.

...Noh...
Tegelikult on ka nii, aga kellelgi teisel peale sealsete elanike ei ole õigust nii öelda! :)
Näiteks on nii, et klienditeenindajana võin öelda, et kõige nõmedamad ja ebameeldivamad inimesed, kelledega töös kokku olen puutunud, on pärit Võrumaa kandist ja ümbrusest.
Ma ei tea miks, aga nii ta on.
Ometigi ei arva ma, et lõunapoolsem rahvas on kari nipsakaid isehakanud esteetökomahepõnevajarikkakultuuripärandi ninad püsti meieolemekõigeparemadinimesedmaailmasselletõttujavõimemölisedakõigiga jobud.
Ma tean, et selliseid on, aga ma ei arva, et kõik on sellised.
Ja ma ei käi ringi ja ei kiru, et Võru kant on ikka eriti troppe täis kant.

Ida - Virumaal on palju hädasid ja enamus neist hädadest on seotud sellega, et seal on tõesti liiga palju alla käinud ja muidu lollakaid venelasi ja mõned nendega koos alla käinud eestlased.
Siiski on enamus seal kandis elavaid eestlasi täiesti tavalised eestlased.
Nad on toredad ja nad armastavad oma kodukanti.
Paljud neist virelevad seal ja samas püüavad kuidagi teha seda kanti paremaks ja tunnevad ennast päevast päeva vähemusena.
Olgem ausad...
Seal ei toimu midagi.
Ei ole eestikeelsete raamatutega raamatupoodi.
Oli, aga pandi just kinni...
Jõhvi kontserdimajas ei ole eestlasel midagi teha.
Poes eesti keelega hakkama ei saa.
Isegi politsei ja arstidega kokku puutudes ei saa eesti keelega hakkama.
Aga selles ei ole süüdi sealsed inimesed.
Selles on süüdi riik, kes ei viisti ega isegi püüa midagi ette võtta.

Niisiis, kui ma kuulen veel kord kedagi ütlemas, et: "Ohneedidavirumaalased... Kohe tunned nad ära. Nad on lollid ja harimatud matsid ja kohe kui nad välja ilmuvad, siis peab oma vara peitma hakkama ja tunned häbi, et oled eestlane..." jne.
Kui ma veel kord kuulen sellist asja öeldavat enda läheduses, siis ma lähen sellele inimesele kallale ja ütlen hiljem vene keeles, et ma olen võrukas.
Las siis levib viha kellegi teise vastu vahelduseks.

Ma olen Idablokist ja uhke selle üle :) !
Sest see on ilus kant ja mina ei ole süüdi, et vene rahvuse esindajad seal kandis mandunud idikad on.
Pealegi - mitte üheski teises eestimaa linnas ei ole nii palju nunnusid krantse :) !

Ma ei ole väsinud talvest.
Aga ma olen väsinud.
Mõni kord kohe tunned, et enam ei jõua mitte midagi.
Et kõige piir on käes.
Ja edasi enam ei saa minna.

Täna, täiesti ebagraatsiliselt, rippusin redeli ja lae vahel ja kuulasin head muusikat ja lihtsalt tundsin seda tunnet, et nii hea oleks lihtsalt langeda.
Nagu filmides ja multikates.
See aegluubis kukkumine selg ees ja pilk taeva poole ja käsi välja sirutatud :)
Aga ma ei sirutaks kätt.
Ma paneks silmad kinni.
Ja langeks tühjusesse.
Nagu magades vahel.
Lõputult.

Või istuks rongis, mis sõidab kusagile.
Mitte ühtegi konkreetsesse kohta.
Lihtsalt sõidaks.
Lõputult.
Üle jõgede ja sügavate metsade vahelt ja linnadest ja küladest ja mägedest ja heinamaadest mööda.
Nii hea oleks.

Ära minna.

Viimasel ajal olen ma käinud nii palju Tallinnas, et mul on tunne, et ma tahaks seal elada :)
Mõnda aega.
Käiks kohvikutes ja teatris ja näitustel...
Kui ma leiaks mõne hubase korteri mõistliku hinnaga Kadriorgu või Kalamajja või mõnda teise kohta, kus on hea, siis ma koliks ka kohe.
Ilma mõtlemata.
Niiet winkwinknudgenudge, kes teab pakkuda- ma olen nii hea üürnik!


Tartus on ka näitused.
Nii head kohvi kui Tallinnas siin küll ei ole...
...aga näituseid ikka on :)
Käisime P-ga kunstnike majas Kursi näituse avamisel.
Ma pean mainima, et Imat Suumann on ja jääb mu lemmikuks.
Juba tema tööde pärast tasub minna vaatama.

...aga kohvi ja kooki peale seda näitust tuleb ikkagi minna nosima Tallinnasse :P

Laupäev!!!!

On varsti ;)

Aga tegelikult käisin peol.
Nii hea muusika oli....
Ma ei ole väga ammu natukenegi tantsinud ju.

Ja siis läksime Tallinna.
P-ga.
Kinos käisime...
Niihea film!
Jooksu pealt söödud rabarberi tartalett.
Veel parem.
Sidrunijäätis, mis ei olnudki jäätis.
Sidrunilimonaad, mis oli nii hea, aga päike oli puudu.
Nufiku nina oli ka :)

Nii ilus päev.

Ainult päike oli puudu.

Et oleks veel ideaalsem...
Kõik volüüminupud põhja :)

Lapsed.

Ma vahel ütlen, et ma vihkan neid.
Tegelikult ma ei vihka lapsi.
Tõsi, mulle ei meeldi imikud.
Nad on hirmuäratavad.
Ma ei saa aru, miks neid nunnudeks peetakse??
Aga ma ei vihka lapsi.
Mulle meeldivad lapsed, kes on loovad ja julged ja oskavad käituda.

Aga jah.
Tegelikult ma vihkan lapsi ja nende vanemaid, kellede kooslus lihtsalt ei tööta.
Vanemaid, kes ei ohja oma lapsi tänaval, kohvikus, kontserditel jne.
Vanemaid, kes ei ütle oma lastele, et trampida ei ole viisakas, et võõrast inimest ei ole viisakas tänaval tülitada, et rannas ei ole viisakas merre kusta jne.
Selliseid ja nende lapsi ma ei salli.
Ja kahjuks on ikka 80% maailma vanematest ja nende lastest sellised...

Me oleme kodus juba mitu nädalat mõelnud, et mis kuradi pleki peksmise heli see kostub teiselt poolt seina?!
Täna läksin ma lõplikult närvi ja Margus läks uurima.
Meie 18 aastased noored kaksikute omanikud lasevad lihtsalt päevade viisi oma nõmedal titel peksta trummi või midagi.
Kurat.
Terve meie korter kajab sellest mürast.
Kuidas kurat ei tule inimesele pähe, et selline tegevus häirib teisi elanikke?!
Kuidas kurat ei karga talle pähe, et kui ta arvab, et jube nunnu on, et tema laps on ehk tulevane staartrummar, siis viiks ehk ta muusikakooli või midagi?!
Ehitaks helikindlaks seina?!

Ma vihkan rumalaid lapsevanemaid ja kasvatamata lapsi.
Ausalt.

Niisiis.
Sain ennast välja elatud :)

Ja...
Maailma on niigi ülerahvastatud ja koormatud.
Kasutage kondoome või midagi.
Mõttetuid hapnikuraiskajaid on niigi palju.
Suunaks oma armastuse ja energia abivajajatele pigem...

Või siis vähemalt võiks kaaskodanikele ka mõelda.
Näiteks ma hindaks seda, kui võõras isik (ükskõik kui suur või väike) ei häiriks minu elu.

Spagetijäätis ja muud loomad :)

Ehk siis järjekordne 21.
Seekord Itaalia toidu ja juba vist lausa traditsioonilise seltskonnaga.
Siiski kahjuks ilma Svammita.
Aga ta oli koguaeg meeles!
Isegi siis, kui ma viimast krevetti spagettide vahel taga ajasin...

Ja ausalt- Margus ei istunud näljasena ja ei vaadanud pealt.
Ta sai ka pastat.
Ausalt!

Ja elav õlleentsüklopeedia oli ka :)
Seekord ilma õlleta.

Aitäh!

Kaks kaktust, hall hundikoera kuju, paar fotot, Vihurimäe raamat, üks suur pruun ümbrik, üks Runneli luulekogu, neli täiesti ideaalselt materiaalselt väärtusetut ning mulle liiga suurt sõrmust ja üks vana käekell, mis näitab alati viis minutit enne kahtteist ja üks mitte töötav lauakell, mitte töötav Pentaxi kaamera, kollane lagunenud kaisukaru, heegeldatud õlarätik , üks vana ja mitte töötav musta värvi õmblusmasin, ühe taldriku killud karbis, koide puretud ja pooleli olev tikitud seinapilt ja Svammi.

See oleks kõik, mis ma kaasa võtaks, kui mulle antaks paar minutit, et pakkida kokku kogu oma elu.

Ma alati mõtlen, et mul on liiga palju asju.
Ja kõik on nii kallid ja erilised, et midagi ei jätaks maha endast kunagi.
Aga tegelikult ei olegi nii.
Neid kõigekõigekõige erilisemaid on ikka väga vähe õnneks.
Ja imelik, et enamus neist asjadest on katki.
Isegi see heegeldatud õlarätik...
Ja kõik peale mõne foto ja Runneli luulekogu ei ole minu asjad.
Need on eriliste inimeste asjad, mis on nüüd minu omad.

Isegi Svammi on Svammi oma.
Ta lihtsalt austab mind sellega, et ma võin tema eest hoolitseda :)

Eks ma siis vean neid edasi läbi elu endaga.

Ja sünnipäevad võiksid olemata olla.

Kui ma suudaksin sama nunnult lunida, siis ma luniks endale Järle Virmalise tordi.
Suure.
Lausa hiiglasliku.
Ja luniks, et see karamellikreemiäär (või mis ta on) ei oleks ainult tordi äärel.
Luniks, et terve tort oleks selle kreemiga kaetud.
Ja šokolaadikate võiks õhem olla.
Vot sellise tordi nuruks nunnult käppadega vehkides välja.
Saaks ka raudselt.
Aga ma ei oska nii nunnult nuruda :)

Nii, et maisaa.

Aga see tort on mu absoluutne lemmik ja lapsepõlveunelmatemaa.
Seda torti lihtsalt peab armastama.
Ma praktiliselt kasvasin seda süües üles.
Ma igatsen neid hommikuid, mis algasid selle tordi ja külma piimaga :D

Ja kass Arturit tahaks.
Ja kirjut koera.
Ja rummipalle.
Ja mannavahtu piimaga.
Ja rabarberikisselli kohupiimaga.

Nii vist juhtub, kui emmele kinkida lapsepõlve retseptidega kokaraamat :)
Peale selle lappamist ei suuda ma unistada mitte millestki muust, kui pitsäärega linasest kleidikesest ja päikesest ja rohelisest murust ja metsmaasikatest maja taga kraavi kaldal...
Ja külmast piimast ja kõigist neist asjadest ja Saka külast ja kollasest köögist ja puupliidist ja ruudulisest tekist, millel lesida ja sinisest taevast ja laiskadest pilvedest ja linnulaulust ja merest ja...

No oleks ju hea!

Mul on täna kaks asja.
Üks on saladus.
Sellest ma rääkida ei saa, sest see on suur ja kole ja teeb must halva inimese.
Ja puudutab mulle kalleid inimesi.
Ja on kohutavalt raske kaasas kanda.

Aga teine asi on uisud!
Ma sain uisud :)
Ja otseloomulikult just siis, kui sula tuli...
Tüüpiline Sirilinivedamine.
Nemad on ka rasked kanda.
Eriti kui sa pead neid tassima käes poest koju.
Kohutav.

Aga nüüd hakkan ma meenutama neid aegu, kui Idablokis elasin 24/7.
Siis ma käisin sõbrannaga ja perega peaaegu iga päev uisuhallis.
Parimad hetked üldse!
Ja noh.
Mul ongi aeg ennast liigutama hakata.
Ma tean, et kusagil peki all on mingisugused lihased peidus...

Vabatahtlikke uisutama minuga?!

Ja veel...
Üldiselt ma ei viitsi kirjutada filmidest, mida ma vaadanud olen, ega raamatutest, mida ma lugenud olen jne.
Selle pärast ongi nüüd imelik kirjutada.
Sest üldiselt peaks kajastama ikka häid ja intelligentseid asju ja ennast paremate külgede alt näitama jne.
Aga ei.
Ma räägin millestki kohutavast.
Vaatasin eile Sex and the city esimese filmi ära.
Uskuge mind- põhjus oli õilis ja vajalik! :)

Niisiis....
Väidetavalt kestis film üle kahe tunni.
Ma võin vanduda, et kestis viis.
Film ise koosnes sellest, et neli naisterahvast kõndisid enamuse filmi ajast mööda tänavat ja naersid.
Kahjuks nalja mina ei kuulnud, sest samal ajal heietas peale omi mõtteid peategelane.
Mul tekkis kuri kahtlus, et need naljad, mille üle nad naersid, aga meie ei kuule, olid raudselt parim osa filmist...
Ülejäänud osa ajast istusid nad kohvikus ja halasid vähese voodielu, kingade ja meeste teemadel.
Kusagil poole peal hakkas mu vasak käsi krampi tõmbama.
Ma olen kindel, et sain miniataki või midagi.

Täna istusin arvuti taha ja tõmbasin teise osa ka.
Mõtlesin, et kui ma järgmine kord halb inimene olen, siis ma saan ennast karistada sellega...

Ja siis mõtlesin ma päeva tähtsaima mõtte veel peale seda piina, et miks ei lasta lihtsalt maha režissööre, kes tulevad stuudiosse ja alustavad lauset sõnadega: "Tere, ma tahaksin teha filmi või sarja ühest kuni neljast keskealisest naisest, kes armastavad moodi, seksi ja alkoholi..."

Kõik oleks kaunim.
Ausalt.

Parim osa filmist oli see igatahes :D

Nii kerge tuju on!
Selline tunne, nagu lumehangedes kergelt lendleval Svammil :)

Ja nii vähe oli vaja selle jaoks.

Uskumatu.

Tuli kohe mõnusa keksimiseloo tuju kaa...

Aastavahetus oli mul vaikne, nagu igal aastal viimasel ajal.
Mulle nii meeldib.
Jõulud jäid mul ära, sest perekonnal oli muud tegemist.
Aga perekondliku õhtu ma sain ikkagi :)
Missiis, et mitte oma perekonnaga.
P-l oli suur tükk suguvõsa Tartus ja hiiglaslik laud ja kingipakke jagav Tartu vaim oma truu kaaslase Sassiga.
Sain oma perekonnanunnupühadedoosi kätte :D
Hullult mõnus.

Ilutulestikku ma eriti ei näinudki.
Toomemäel oli pigem tunne, et ma olen rindel ja sisse piiratud.
Kuulsin ainult müra :)

Ja nüüd.
Nüüd pean ma oma peaaegu kuusele väärika lõpu tegema ja ahju kütma.
Ja ehted kokku pakkima.
Ja siis järjekordset tavalist aastat edasi vaatama.