Ma ei ole väsinud talvest.
Aga ma olen väsinud.
Mõni kord kohe tunned, et enam ei jõua mitte midagi.
Et kõige piir on käes.
Ja edasi enam ei saa minna.

Täna, täiesti ebagraatsiliselt, rippusin redeli ja lae vahel ja kuulasin head muusikat ja lihtsalt tundsin seda tunnet, et nii hea oleks lihtsalt langeda.
Nagu filmides ja multikates.
See aegluubis kukkumine selg ees ja pilk taeva poole ja käsi välja sirutatud :)
Aga ma ei sirutaks kätt.
Ma paneks silmad kinni.
Ja langeks tühjusesse.
Nagu magades vahel.
Lõputult.

Või istuks rongis, mis sõidab kusagile.
Mitte ühtegi konkreetsesse kohta.
Lihtsalt sõidaks.
Lõputult.
Üle jõgede ja sügavate metsade vahelt ja linnadest ja küladest ja mägedest ja heinamaadest mööda.
Nii hea oleks.

Ära minna.