Kaks kaktust, hall hundikoera kuju, paar fotot, Vihurimäe raamat, üks suur pruun ümbrik, üks Runneli luulekogu, neli täiesti ideaalselt materiaalselt väärtusetut ning mulle liiga suurt sõrmust ja üks vana käekell, mis näitab alati viis minutit enne kahtteist ja üks mitte töötav lauakell, mitte töötav Pentaxi kaamera, kollane lagunenud kaisukaru, heegeldatud õlarätik , üks vana ja mitte töötav musta värvi õmblusmasin, ühe taldriku killud karbis, koide puretud ja pooleli olev tikitud seinapilt ja Svammi.

See oleks kõik, mis ma kaasa võtaks, kui mulle antaks paar minutit, et pakkida kokku kogu oma elu.

Ma alati mõtlen, et mul on liiga palju asju.
Ja kõik on nii kallid ja erilised, et midagi ei jätaks maha endast kunagi.
Aga tegelikult ei olegi nii.
Neid kõigekõigekõige erilisemaid on ikka väga vähe õnneks.
Ja imelik, et enamus neist asjadest on katki.
Isegi see heegeldatud õlarätik...
Ja kõik peale mõne foto ja Runneli luulekogu ei ole minu asjad.
Need on eriliste inimeste asjad, mis on nüüd minu omad.

Isegi Svammi on Svammi oma.
Ta lihtsalt austab mind sellega, et ma võin tema eest hoolitseda :)

Eks ma siis vean neid edasi läbi elu endaga.

Ja sünnipäevad võiksid olemata olla.