Millalgi päris ammu käisin ma klubi Prindis Remot kuulamas...
Noh, see oli ikka päris ammu.
Aga meelde tuli selle pärast, et a. maailmas on ikka päris jubedaid peldikuid säilinud ja b. käisin taas Lääne - Virumaal ja sellega seoses tuli meelde, et peale Remo nägin veel samal päeval Marit ja Lehot, kelledega ma kiirkorras veini jõin ja hiljem mõtlesin, et ma ikka tunnen mõnedest inimestest kohutavalt puudust oma elus.
Just päris paljudest Kunda inimestest.
See on masendav.
Nad on mul kõik nii lähedal ju.
Aga mina olen nii laisk, et ei suuda mitte kuidagi leida ega teha aega, et neile helistada või kokku saada.
Aga igatsen ikka ropult.
Lihtsalt mõned inimesed on sellised, kes ikka ja jälle meelde tulevad ja siis väikene igatsuseussike hakkab korraks hinge närima.
Niisiis...
Renis, Mari, Leho, Leila, Virgo, Reet, Reene ja paljud veel.
Ma ei tea, kas te loete?!?!
Ma kardan, et ei loe....
Aga ma olen selle nüüd siis välja kirjutanud- ma päriselt ka tunnen teist puudust ja mõtlen te peale tihemini, kui te arvatagi oskate ja ma loodan, et teie mind veel päris maha kandnud ei ole...

Ja seda, et...
Olen kuulnud õudusjutte Poola piiripunkti peldikutest, aga...
No siin koduses Eestis on neid ikka kah päris mitu.
Poola piiripunkti peldikuid, ma mõtlen.

Kõhe värk.