Nii palju ahistavaid kohustusi on.
Ja mitte ühtegi kerget võimalust neile lihtsalt selga pöörata.
Mõni kord on küll tunne, et tahaks lihtsalt öelda, et mulle aitab, ma jalutan nüüd minema ja ei tule kunagi tagasi.
Jalutaks ära töölt ja jalutaks ära inimeste juurest ja ei kuulaks lõpuni nende jutte ja jalutaks ära pangast ja jalutaks ära lõputute maksude eest ja jalutaks lihtsalt käed taskus lihtsasse ellu :)
Oleks imemõnus.

Aga päriselt ei saa ju.

Täna jalutasin.
Mängult muidugi.
Jalutasin pikalt koju.
Unelesin, et olen hoopis kusagil mujal ja keegi teine ja kõik need muud toredad asjad.

Mõnus.

Noh, ainus miinus on see, et Tallinna kahtlasematel tänavatel on igasugu imelikku massi.
See ei ole mõnus :P