Ma olen nüüd Tallinnapiff.
Ja Svammi on Tallinna Svammi.

Mida kauem ja kaugemal oled Tartust, seda enam mõistad, kui armas see väike suur puust linn ikka on.
See linn, kus on mu päikesevärvi segasummasuvila, milles on diivan Marguse tagumikulohuga ja salapärane krabistav hiir sahvris.

Aga ega siingi päris õudne ole.
Siin on oravad akna taga.
Svammi ka ei nurise, sest et ta on ametis puude uurimisega.
Ja tegelikult ma naudin neid hetki, kui passin bussipeatustes ja mul on need väikesed hetked enda ja oma mõtete jaoks.
Bussijaamad on nii depressiivsed kohad, et vägisi tulevad melanhoolsed igatsused peale.
Peaks kurb olema ju.
Aga ei ole.
Hoopis värvi annavad sellised üürikesed hetked, kui nii kurb hakkab, et rõõmsaks teeb.
Ja kui veel on hea lugu ka mida kuulata...
...lugu mulle.
Siis on eriti hea bussi oodata ja selle aasta esimest vihma vaadata.

Aitäh!






Ja aitäh päikese ja mererohelise diivani ja kirjutuslaua ja lõputute laisklemisehommikute eest ka :)