Ma hullult üldse ei salli seda, kui fotod on toas.
No üldse ei meeldi, kui keegi mind jälgib.
Alateadlikult käin ja keeran alati pilte ümber või topin sahtlisse...
Okei, köögis ja elutoas veel, aga magamistoas ma fotosid ei salli.
Mingi kiiks.
Ja eriti vastik on see, et selliseid surnud kala pilguga tsikkide pilte topitakse igale poole- juukselakipudelitele ja ma ei tea millele veel.
Tavaliselt keeran ma vannitoas kõik sellised tuimalt jälgivad näolapid seina poole.
Eile vannitoas püüdsin seina tutvustada järjekordsele näkile, kes mind vatipadjakeste pakilt jälgis...
Ja siis avastasin, et tootjad raisad on selle tsiki ikka suurelt mõlemale paki küljele toppinud :)
Masendav.

Aga see selleks...

....Piltidest veel nii palju, et pildistada mulle meeldib.
Mul on selle tegevusega oma suhe.
Selline- mina armastan kaamerat ja tema kaitseb mind värk...
Aga mu kaamera läks katki.
Ja uued on kallid.
Ja mulle ei meeldi oma harjumusi muuta.
Ja tehnika areng mulle ka ei meeldi.
Ja minu vana kaamerat ei ole enam saada.
Aga nüüd mul on kaamera.
Täiesti töötav!!!
See minu pisikese maailma kõige kallim inimene tegi mu ülisuurelt õnnelikuks! :)
Kaamera täitsa samasugune, nagu mu vana kaamera.
Ainult natukene erinev...

Noonju nii nunnud!?!?

Nüüd ma saan siis oma uut kodulinna pildistada siit Gonsiori tänava viienda korruse aknast :)

Muidu on veel üks tore asi.
...mulle meeldib, kui lugu ja hetk kokku lähevad.
Seekord küll väga kurval ja õnnetul moel, aga noh...
Kõndisin Kaubamaja juurest koju ja tundsin vingu lõhna.
Kodus aknast alla vaadates nägin terveid horde tuletõrjeautosid ja suitsu.
.....Urmo sai siis taaskord kuulata põhjusega seda lugu.



Nõme Tallinn...