Kohe kohe on mu blogil juubel :)
Viis aastat!
28 oktoober...

Viis aastat on pikk aeg...
Eriti minu jaoks, kes ma ei suuda ühegi tegevuse küljes olla kauem kui aastake ehk.
Selle pärast tunduski nii uskumatu lõpetada lõpuks kool :)

Igatahes.
Mõtlen, et nüüd aitab.
Viis aastat on ikka vägaliigapikk aeg.
Palju sündmusi ja palju mälestusi.

Mõtlesin, et miks ma hakkasin seda blogi pidama?!
Lihtne.
Osalt selle tõttu, et mul on lühikene mälu ja see tundus vahva ja kõik muu tore.
Päeviku pidamine on liiga intiimne.
Päevikusse võib kõik kirja panna.
KÕIK!
Ja see hirmutab
Neil paberilehtedel seal kaante vahel lähevad mõtted mustaks.
Kohutav.
Blogi on hea.
See on avalik ja see avalikkuse tunne piirab.
Nii jõuab välja ainult ohutu ja kerge ja piisav, et mäletada :)

Ma ei ole kunagi oma blogi pidanud teiste jaoks.
Aga ma tean, et seda loetakse.
Ja see on armas!
Aitäh teile!

Ja nii ma siis mõtlen, et viis aastat on piisav...
Ja ehk olen ma laisk kah :)
Aga kriitikat olen saanud, et tahan lõpetada.
Sain teada, et ilma mu blogita ei teaks kindel keegi üldse, mida ma tegelikult mõtlen ja olen ka hulga poeetilisemaid põhjuseid kuulnud.
See on teist väga nunnu :)

Aga see selleks.
Juunis olin peale lõpuaktust ühel sünnipäevapeol ja seal astus mu juurde täiesti võõras naisterahavas maailma kõige imeväiksema haldjaga süles ja ütles, et ta loeb seda blogi.
Aitäh!
See tegi mind ütlemata rõõmsaks!!!
...Ja ühtlasi ma vabandan, et ma midagi öelda ei osanud, sest noh... Ma ei oska eriti suhelda ja olen muidu üpris pelglik (punastamise koht).

Nii ma siis istun ja kaalun.
Ja see ei ole üldse oluline tegelikult.
Aga ikka paneb mõtlema.

...Ja otsustusvõime ei ole kunagi mu tugev külg olnud :)

Seniks.
Kui tohib?!
Need, kes te loete...
...kes te olete?
Ja miks te loete?
Kindlasti mitte selle pärast, et mu elu teid huvitab kangesti :P
Miks siis?
Ja kes te olete?

Igatahes...
Aitäh, et te olemas olete olnud :)

Sirilin.
See Supilinnast!