Lapsed.

Ma vahel ütlen, et ma vihkan neid.
Tegelikult ma ei vihka lapsi.
Tõsi, mulle ei meeldi imikud.
Nad on hirmuäratavad.
Ma ei saa aru, miks neid nunnudeks peetakse??
Aga ma ei vihka lapsi.
Mulle meeldivad lapsed, kes on loovad ja julged ja oskavad käituda.

Aga jah.
Tegelikult ma vihkan lapsi ja nende vanemaid, kellede kooslus lihtsalt ei tööta.
Vanemaid, kes ei ohja oma lapsi tänaval, kohvikus, kontserditel jne.
Vanemaid, kes ei ütle oma lastele, et trampida ei ole viisakas, et võõrast inimest ei ole viisakas tänaval tülitada, et rannas ei ole viisakas merre kusta jne.
Selliseid ja nende lapsi ma ei salli.
Ja kahjuks on ikka 80% maailma vanematest ja nende lastest sellised...

Me oleme kodus juba mitu nädalat mõelnud, et mis kuradi pleki peksmise heli see kostub teiselt poolt seina?!
Täna läksin ma lõplikult närvi ja Margus läks uurima.
Meie 18 aastased noored kaksikute omanikud lasevad lihtsalt päevade viisi oma nõmedal titel peksta trummi või midagi.
Kurat.
Terve meie korter kajab sellest mürast.
Kuidas kurat ei tule inimesele pähe, et selline tegevus häirib teisi elanikke?!
Kuidas kurat ei karga talle pähe, et kui ta arvab, et jube nunnu on, et tema laps on ehk tulevane staartrummar, siis viiks ehk ta muusikakooli või midagi?!
Ehitaks helikindlaks seina?!

Ma vihkan rumalaid lapsevanemaid ja kasvatamata lapsi.
Ausalt.

Niisiis.
Sain ennast välja elatud :)

Ja...
Maailma on niigi ülerahvastatud ja koormatud.
Kasutage kondoome või midagi.
Mõttetuid hapnikuraiskajaid on niigi palju.
Suunaks oma armastuse ja energia abivajajatele pigem...

Või siis vähemalt võiks kaaskodanikele ka mõelda.
Näiteks ma hindaks seda, kui võõras isik (ükskõik kui suur või väike) ei häiriks minu elu.