Kui ma suudaksin sama nunnult lunida, siis ma luniks endale Järle Virmalise tordi.
Suure.
Lausa hiiglasliku.
Ja luniks, et see karamellikreemiäär (või mis ta on) ei oleks ainult tordi äärel.
Luniks, et terve tort oleks selle kreemiga kaetud.
Ja šokolaadikate võiks õhem olla.
Vot sellise tordi nuruks nunnult käppadega vehkides välja.
Saaks ka raudselt.
Aga ma ei oska nii nunnult nuruda :)

Nii, et maisaa.

Aga see tort on mu absoluutne lemmik ja lapsepõlveunelmatemaa.
Seda torti lihtsalt peab armastama.
Ma praktiliselt kasvasin seda süües üles.
Ma igatsen neid hommikuid, mis algasid selle tordi ja külma piimaga :D

Ja kass Arturit tahaks.
Ja kirjut koera.
Ja rummipalle.
Ja mannavahtu piimaga.
Ja rabarberikisselli kohupiimaga.

Nii vist juhtub, kui emmele kinkida lapsepõlve retseptidega kokaraamat :)
Peale selle lappamist ei suuda ma unistada mitte millestki muust, kui pitsäärega linasest kleidikesest ja päikesest ja rohelisest murust ja metsmaasikatest maja taga kraavi kaldal...
Ja külmast piimast ja kõigist neist asjadest ja Saka külast ja kollasest köögist ja puupliidist ja ruudulisest tekist, millel lesida ja sinisest taevast ja laiskadest pilvedest ja linnulaulust ja merest ja...

No oleks ju hea!