Maagilist õhtut ja paremat uut aastat!
Ma ei tea, mida teised soovivad, aga mina sooviks küll uuel aastal normaalset elu vahelduseks...
Edasi liikumisi ja põnevust.
...Vahelduseks ühe koha peal tammumisele.

Ja veel ühte Svammilist sooviks ka.
Šoti terjerist Svammilist, keda Muhviks kutsuda.
Ja võimalikult kaugel põhjas tahaks ka käia ja põhjapõtru näha.
Ja rohkem sidrunijäätist.

Sellest täiesti piisaks :)

Kohtumiseni!

Homme...

Schnappi Das Kleine Krokodil

Mõnikord ei ole üldse palju vaja, et sulle meenuks keegi, kes sulle kallis on.
Vahel piisab mõnest lollist loost, mida kusagil kuuled...
...ja kohe meenub, kuidas ta seda laulis, kuidas ta naeris, kuidas ta lõhnas, kuidas ta kõike mängleva kergusega tegi, kuidas ta naerma ajas, kuidas ta leivast "hea kääru" lõkas ja...
...kuidas ta oli lihtsalt liiga kuradi lahe :)

Ei mingit emomasenduseteemat.

Täna Margus saatis lihtsalt selle loo, et hahaaaniinaljakas,aga mina juba teadsin seda lugu!
Teadsin, sest Margit laulis seda!
Ja kohe tuli väike melanhooliahetk :)

Sa oled ikka veel mu maailma rokkivaim piff!!!
Ja ägedat aastavahetust sinna Costa Ricale!

Jõulud võisid ju olla persekukkunud ja pereta...
...aga piparkoogid olid head!

Asi seegi noh.

Ja lund on.
Endiselt palju.
Ja see on hea!

Pallimeri.
P. K.

Okei, nali.
Tegelikult oli teine näitus :)
Kuna noh... tunnen ühte andekat kunstnikku ja nii, siis käisin vaatamas.
Vahel ma ikka olen kultuurne ka.

Ma igatsen õlivärvilõhna!
Ausalt.

Talvelõhna ma igatsema ei pea õnneks.
Seda on külluses.
Ja see on hea!
Ausalt.
Eriti metsas.
Ja rabas.
Ja kindlasti ka mere ääres...

Ja millal need rasvapunnud minu akna taha maiustama tulevad?
Võiksid juba tulla ju...

Mõnikord lõppevad mõned asjad ära.
Vahel ei ole muutustest midagi.
Vahel on.
Palju.
Mõni kord teevad muutused nii kohutavalt haiget.
Mõni kadunud asi teeb nii palju haiget, et seda valu ei saa sõnadesse panna.
Mõni kord oled sa nii kindel, et see miski oli nii õige ja parim ja ainus.
Isegi täiesti ja totaalselt vigasena ta oli seda.
Ja võib olla oligi.
Seda teada ei saagi vist kunagi.
Erilistel asjadel on ju enamasti komme kadunuks jäädagi...
Ja komme jääda sinu sisse elama.
See on vastik.
Vahel nad on peidus aga mõni kord tulevad välja ja meenutavad ennast ja see on valus.
Ehk peabki nii olema.
Kuigi sooviks, et see nii ei oleks.
Ilma piinavate mälestusteta oleks ju nii palju lihtsam.

Mina ei suuda enamasti halba meelde jätta.
Alati jääb ainult just see vähenegi hea millegi pärast.
See on kurb, sest halvaga oleks lihtsam hakkama saada ja õigustada kõike, mis valesti...

Ja hüvasti jätta ma ka kunagi ei suuda ega oska.
Nii jäävadki kõik asjad minu külge.
Kõik.
Ma ei unusta midagi ega kedagi tegelikult.
Võin küll teha nägu, et nii on, aga tegelikult kannan kõiki teid ja kõiki teie asju alati endaga kaasas.

Ma unistan vahel, et mõned praegu haiget tegevad kadunud mälestused tulevad tagasi.
Päriselt.
Tulevad ja ütlevad, et muudame kõike!
Teeme kõik uuesti!
Ja kustutame ära kõik halva!
Vahel isegi juhtub nii.
Harva...
Aga juhtub.
Ja see on nii hea alati!

Ma unistan seekord ka.
Sest kas peab alati kõik lõppema loogilisi radu pidi?
Miks ei võiks vahel olla imesid ja ebaloogilisi ja seletamatuid keerdkäike?
Järsku seekord juhtuvad need teate küll filmiimed!?
Aeglased teineteise suunas jooksmised ja langev lumi, lehed või vihm...
Salajased pudelikirjad või õnnelikud õnnetused ja veidrad kohtumised...
Mingisugune eriline asi!

...Sest inimesed peavad aru saama, et tegelikult on nad lihtsalt rumalad ja kanged ja pimedad ja arad...

Svammi niru elu ehk lugusid sellest, kui Sirilinil on igav...

Otsisin eile endale tegevust.
Koristamine on tüütu.
Kõik muu ka.
Ehted said tehtud.
Igav.

Vaatasin toas ringi.
Mitte midagi huvitavat ei olnud.
Lõpuks jäi vaatevälja vaikselt oma pessa peitu hiilida üritav Svammi.
...Ja kohe ka lõngakerad.
Nii ta läks.
Pool tundi ja mõned minutid peale hiljem...

...ja need suured Svammikõrvad ongi nüüd kindlalt soojas :)

Mul on ikka maailma kõige nunnum kuts!
Ausalt!

Ma ei suuda ära rõõmustada selle lume pärast!
Saan aru küll, et inimestel on raske ja päris niru on.
Aga minul on küll hea :)
Ja see meeletu lumeõnnetunne on parim tunne üldse!!!

Svammi on eriti rõõmus.
Hüppab hangedes ringi.
Pistab pea lumme ja passib lihtsalt.
Uuristab lume all käike...

Käisime Urmoga ja Svammiga Elva lähedal matkarajal...
Svammi jooksis nagu segane.
Lõpuks hämaras kohtasime kolme hiigelsuurt kitse.
Otseloomulikult vallandus Svammi väikeses hinges suur jahimehetunne.
Hetkeks mõtlesin, et nüüd ma olengi tast ilma.
Metsa all kostus ainult meeletu madin ja okste murdumine ja Svammi meeleheitlikud hüüded :)
Edaspidi hoidsin teda kindluse mõttes rihma otsas.
See oli hea mõte.
Kohtasime hiljem Supilinnas küülikut kah.
Ei tea, mida tema siin hipide juures nosinud oli...
Jooksis küll kuidagi kahtlaselt ja paistis segaduses olevat.

Käisin veel Tallinnas.
Jalutasime Margusega Raekoja platsil ka.
Langes otsus soetada põhjapõdrad.
Kohutav, kui armsad nad on!
:)
Sattusime jõuluehete müügimajakesse.
Otseloomulikult juhtus see, et jätsime sinna seda, mis jaanuaris muutub.
Palju.
Ma olen täielik plastmassist ja ma ei tea millest kirevate jõuluehete vastane (siis mitte, kui nad tõesti eriti ilusad on :D ).
Seekord olidki hullult ilusad.
Nüüd on mul paar sellist ehet ka, mis ei ole vildist, puuvillasest või linasest riidest või kuivatatud nännist või maiteamillest kättejuhtuvast mõnusast maalähedast materjalist.
Imelik on kohe.
Olen harjunud, et mu kuusel on ainult õmmeldud ja heegeldatud pehmed ehted ja kaneelipulgad ja apelsinikettad ja kommid ja piparkoogid ja noh...
Ja nüüd plastmass :)
...Aga vähemalt ilus plastmass siis...

Mul on oma väikene traditsioon ka.
Igal aastal teen mõned ehted ise valmis.
Nii neid koguneb vaikselt.
Ja nii saan igal aastal üha suurema kuuse tuua :)

Sel aastal tegin paar nööbirõngast, sest nööpe vedeleb karpides alati palju...

Ja apelsine ma ei söö...
Nii ma siis kuivatasin neid ja tegin ehteid.

...Ja nüüd see imeloom pomander!
Valmis sain!
Vaatamata sellele, et poodides on kõikjal nelk otsas...
Saku Säästumarketis siiski oli!
Valmis!
:)

Lõhnab ikka meeletult hästi!
Oli kogu seda vaeva väärt küll...
Juhusliku avastuse läbi saime teada, et kui sall riputada üle pomandri, siis pärast on salli sees jube hea lõhn!
Nüüd mul ripuvad koos lõhnaapelsiniga ahju küljes ka sall ja kindad :)

Jube hea!

Ja siis veel...
Tervitan tädi Maret, kes ei saanud lahti ust ega aknaid ja pidi välja ronima vetsu akna kaudu, et kaevata tee Jussi kuudini ja puukuuri ja saunani :)
Vetsu aken on tal igatahes sama kõrgel, kui ta peanupp ulatub.
Niisiis teen järelduse, et Rakveres on PALJU lund!
Kui ma saaks, siis ma tuleks kohe sinna ja kaevaks kohe mõnuga!
Ausalt!

Isegi missiis, et sel aastal Grinch mult jõulud varastas...
Midagi võib ju ikka teha.
Natukene.
Et oleks veidikenegi nunnum olla.

...Ja loodetavasti see apelsinismaili ei naerata homme juba enam.
Parem oleks.
Need neetud nelgid võiks end ise talle külge pookida.
Ma ei viitsi enam :P

Nõme apelsin....
Ausalt.
Oleks ikka pidanud ära sööma lihtsalt! :)

No ja nii on ju...

Uskumatult kirjud nädalad on olnud.
Kõik nädalad võiks nii kirjud olla.
Ja armad!!
Ja lumised!

...Lõpuks ometigi :)

Öösel jalutasime Svammiga jõe ääres ja jõgi oli täiesti uutmoodi värvides.
Nii palju kirjeldamatuid siniseid toone.
Sügavaid ja kergeid.
Tumedaid ja heledaid.
Kui ma neid kuidagi ainult jäädvustada oleks saanud...
Imeline.
Kõik need sinised valge lume taustal...

Jah, talv on parim aastaaeg!!!

Svammi ka naudib täiel rinnal :)

Selle aasta esimese lumeisiku tegin ka akna taha.
Sobivalt pisikene pisikese majapidamise juurde :)
Las valvab kodu ja nurub taevast lund juurde!

Ja teatris käisime Urmoga.
Aitäh ka!
Rakvere teatri esituses Täismäng :)
Ma kujutan ette, et kui ma ei oleks filmi näinud, siis ega ma paljust aru ei oleks saanud.
Jube palju poolikuid vihjeid ja nii.
Aga hea tükk ikkagi.
No ja Tarmo Sõmer on lihtsalt nii nunnu ja mulle alati meeldinud ja selline nunnuheanäitleja kah.
Ta võlus kohe eriti oma punnupärastmuretseja rollis ;)

Ja eile käisime päris Rakveres ka.
Bonzot ja Tõuni kuulamas.

Rakvere on ikka täielik jõulumaa!
Nii ilus ja nii lumine!
Tahaks hullult tagasi sinna :)

Ja noh...
Uue plaadi pealt see eriti nunnu lugu kah...

...Ja nüüd...
Kelgud tolmust puhtaks ja õue!!!
Eks!

Natukene juba hakkab üle viskama see hall ilm ja pori ja Svammi räpased käpad...
Kus see lumi ometigi on?!
Mul on juba täielik detsembri ja päkapikkude ja piparkoogilõhna jõuluootus peal!
Nagu tõsiselt ka...

Ma olen üllatunud ootamatute kirjade rohkusest.
Tõenäoliselt on šokis ka mu virtuaalne postkast :)
Aitäh!
Aga noh.
Avastasin, et mul on ikka maru igav ilma.
Ja no ei saa ju jätta mainimata tuleviku jaoks, et täna on üle hulga aja võrratu ilm! :)

Öösel kadus mul uni ära.
Mõtlesin, et absoluutselt kindel on see, et maailmas tuleks ära keelata mustvalged, üliromantilised, mehed on mehed ja naised on naised ja suured tunded ei mahu tuppa ära filmid.
...Ja vein...
...Ja juust...
Nüüd on kass peal ja mitte miski ei tundu piisavalt hea :P

Aga ikkagi vaatan täna veel vähemalt ühe!
Varusin juba taskurätikud lauanurgale :)
Jah.

Kohe kohe on mu blogil juubel :)
Viis aastat!
28 oktoober...

Viis aastat on pikk aeg...
Eriti minu jaoks, kes ma ei suuda ühegi tegevuse küljes olla kauem kui aastake ehk.
Selle pärast tunduski nii uskumatu lõpetada lõpuks kool :)

Igatahes.
Mõtlen, et nüüd aitab.
Viis aastat on ikka vägaliigapikk aeg.
Palju sündmusi ja palju mälestusi.

Mõtlesin, et miks ma hakkasin seda blogi pidama?!
Lihtne.
Osalt selle tõttu, et mul on lühikene mälu ja see tundus vahva ja kõik muu tore.
Päeviku pidamine on liiga intiimne.
Päevikusse võib kõik kirja panna.
KÕIK!
Ja see hirmutab
Neil paberilehtedel seal kaante vahel lähevad mõtted mustaks.
Kohutav.
Blogi on hea.
See on avalik ja see avalikkuse tunne piirab.
Nii jõuab välja ainult ohutu ja kerge ja piisav, et mäletada :)

Ma ei ole kunagi oma blogi pidanud teiste jaoks.
Aga ma tean, et seda loetakse.
Ja see on armas!
Aitäh teile!

Ja nii ma siis mõtlen, et viis aastat on piisav...
Ja ehk olen ma laisk kah :)
Aga kriitikat olen saanud, et tahan lõpetada.
Sain teada, et ilma mu blogita ei teaks kindel keegi üldse, mida ma tegelikult mõtlen ja olen ka hulga poeetilisemaid põhjuseid kuulnud.
See on teist väga nunnu :)

Aga see selleks.
Juunis olin peale lõpuaktust ühel sünnipäevapeol ja seal astus mu juurde täiesti võõras naisterahavas maailma kõige imeväiksema haldjaga süles ja ütles, et ta loeb seda blogi.
Aitäh!
See tegi mind ütlemata rõõmsaks!!!
...Ja ühtlasi ma vabandan, et ma midagi öelda ei osanud, sest noh... Ma ei oska eriti suhelda ja olen muidu üpris pelglik (punastamise koht).

Nii ma siis istun ja kaalun.
Ja see ei ole üldse oluline tegelikult.
Aga ikka paneb mõtlema.

...Ja otsustusvõime ei ole kunagi mu tugev külg olnud :)

Seniks.
Kui tohib?!
Need, kes te loete...
...kes te olete?
Ja miks te loete?
Kindlasti mitte selle pärast, et mu elu teid huvitab kangesti :P
Miks siis?
Ja kes te olete?

Igatahes...
Aitäh, et te olemas olete olnud :)

Sirilin.
See Supilinnast!

Täpselt nii!
Ja hästi valjult!
Ja veel hullemini!



Aitäh!

Ma ei ole mitte kunagi mitte kusagil rahul.
Kui ma olen kodus, siis tahan ära.
Kui ma olen ära, siis õige pea tahan ka sealt ära.
Ja kui ma olen ka sealt ära saanud mujale, siis tahan ikka edasi...
...Kuni tahan koju.
...Ja kodus...
Kodus tean ma õige pea, et kui ma kohe ära ei saa...
Siis on jube.

On inimesi, kelledele teevad puudutused haiget.
Mind põletab ühel kohal olemine.
Võib olla see hirmutab.
Või siis ei leia ma lihtsalt rahu.

Vahel tean, mida ma tahan ja siis ma tean, et kui ma nüüd paigale jään ja seda teen, siis ma olen õnnelik.
...Aga siis hakkan ikka kartma.
Ja siis tahaks jälle ära minna.
Igaks juhuks.
Järsku hakkab see rahulik ja kindel olemine meeldima.
Või siis hakkab meeldima, aga lõppeb ära.
Kindlam on alati igaks juhuks ära minna.

Vahel ma olen nii väsinud sellest pidevast otsimisest.

Ah, see selleks.

Käisin Pärnus.
Mere lähedus teeb alati õnnelikuks.
Vaikus ka.
Lambad teevad rõõmsaks.
Loodus toob alati rahu.
Erilised hetked teevad õnnelikuks.
Ja kui sa oled päevade viisi ümbritsetud turvalise õnnetundega, siis mis saaks üldse parem olla?!

See paneb küll tundma, et enam ei taha ära joosta.
Et nüüd tahaks jääda paigale.
Hoida käest kinni ja jäädagi nii...

Kuni selle hetkeni, kuni kahtlema hakkan.

Aga lambad teevad ikkagi nii kuradi õnnelikuks!

Aitäh!

Jumbul oli juubel.
Me kõik kogunesime Sakale.
Terve pere.
...Ja väikevend Margus ka :)

Naerda sai palju ja isegi rohkem ja taaskord pean tõdema- selliseid hetki võiks rohkem olla!
...Ja ma ei olegi kunagi kuulnud, et keegi suudab mesilastest rääkida militaristlikus võtmes :)

Maarika oli Jumbule teinud kingituseks maailma lahedaima pildi, mis sisaldas vihjet, et Jumbu saab reisile :)

Paremalt vasakule siis: mina, tundmatu meremees, Jumbu, Margus, Peedu, Kaido, Mare, Maarika, emme, Mannu.

See ongi mu pisike pere!!! :)

Ja imearmsale sünnipäevale järgnes lausa unelmatehetk!
Meri ja lambad!
No kas saab veel täiuslikum olla?!
Okei, kui oleks veel tähistaevas ka olnud...
Siis oleks :)

Nüüd olen ma tagasi Tartus.
Tartus on ka palju armsaid hetki ja isegi päikest ja kollast sügist!
Ja mustikakissell ja Toomemägi ja filmid ja muuseum ka...

Sellised päevad panevad unustama, et tegelikult on natukene raske või veidikene kurb.
See on ju hea...
Vahel vist võib kõik nukra ära peita ja teeselda, et seda ei ole ja lihtsalt olla rõõmus.
Ma loodan, et võib...

Peaaegu Pariis!
Ainult, et Poolas...

Margus tuli Tartusse.
Läksime peaole.
Keegi käis välja idee.
Ja nii me Vilniusesse sattusime.
Ilma Marguseta.
Aga koos Glemmi ja Urtsiga.

Vilnius on sügiseti nii ilus.
Eks kõik kohad vist on...

Varssavi aga on uus Pariis.
Tõsi.

Igatahes olen ma nüüd kindel ühes- sinna lähen ma tagasi!
Kindlasti...

Aitäh teile!



...Aga Tartus on kõik endine...
Paar hommikut tagasi astusin varavara õue ja kõik kollased lehed olid jääs.
Krõbisesid nii vahvalt saabaste all.
Ja nägid nii õrnad välja.
Ilus.
Õhk oli ka nii karge.
See varahommikune ja kauge...
...ainult õrnalt aimatava talve tuleku lõhn on nii hea!
Ja valge suhkrukattega kollaste lehtede krõbin...
On parim!

Mul on vist üks värvilisemaid sügiseid.
Mitte nii väga looduses.
Pigem lihtsalt mul.

Nii palju tähistaevast.
Nii palju veini.
Nii palju filme.
Ja nii palju segadust....
Mõtlemiseks ei ole endale üldse aega andnud.
Ehk ongi nii hea?!

Uni on ka tagasi!
Veel parem.
:)

Tartu sügiseses õhus on

Ja vihm.
Ja hallid päevad.
Ja tunded.
Ja külm tuul.



Päikest!!!
Palun...

Jalutamine.

Alati üks mu lemmiktegevusi lõppeva septembri öödel.
Mulle meeldib jalutada puude all.
Puude all, mis kasvavad tänavalaternate kõrval.
Ma võin pikki minuteid seista ja lihtsalt vaadata kõrgel üleval olevaid kollaseid lehti.
Vastu laternate valgust muutuvad nad eriliselt kuldseteks.
Mul on tunne, et nad on klaasist.
Või eriti õrnast paberist.
Mul on alati millegi pärast tunne, et ma seisan vee all.
Või olen sattunud Klimti maali sisse...

See hetk teeb mind alati rõõmsaks.
Ei saa ju kurb olla, kui sa oled hetkekski kusagil mujal.
Kusagil, kus kõik on nii maaliliselt ilus.
Ja kuldne.
Ja rahulik.

Mida mõelda, kui pea on tühi?

Mõnikord ei ole piisavalt sõnu...
...ega pilte.
Lihtsalt nii hea on!
Mõni päev.
Või õhtu.

Nii hea, et see hetk väärib maailma parimat lugu!

Klassika.

Kindlasti üks mu suurimatest lemmikutest :)

Ausalt noh.

Vahel on killukene õnne lubatud.
Ja mõni kord on seda eriti palju.
Imelik, kuidas õnn võib leiduda maailma kõige veidramates asjades.
Taskus külmetavates näppudes.
Unetutes öödes.
Ammu unustatud ja taasavastatud loos raadios.
Juhuslikult tabatud mõtlikus ilmes...
Soojades sokkides.

Oh, milles kõiges veel!

Vahel leian ma maailma kõige pisemalt suure õnnehetke.
Leian ta hämaralt tänavalt.
Oodates sõnu või midagi...
Neid ei tule, aga see ootusärevus teeb rõõmsaks :)

...Ja Svammi väikeste käppade hääl teeb rõõmsaks.
Eriti, kui need väikesed käpad minu suunas vudivad.
See on kõige siiram rõõm!

Valgusfooripuudesügis!


Ma jumaldan sügist.
Sellist natukene jahedat ja värvilist.
Päikesega.
Aga ka natukene pilvisena.
Mulle meeldib siis jalutada Emajõe ääres.
Supilinna poole peal.
See on nii ilus.
Tahaks, et see puiestee ei lõppeks otsa....
Ja Toomemäel.
Koos Svammiga.
Ja hea muusikaga.

Eriti hullult igatsen ma neid hetki sellistel päevadel, nagu täna.
Vihm ei lõppegi otsa.
Mitte kunagi!
Niru.
Mängiks terve päeva trips traps trulli ja laevade pommitamist ja jengat, aga Svammi neid mänge eriti ei hinda...
Veel nirum!
:)

Fakkkkk.
Ma tahan kuiva ilma.
Ja kuivi ja värvilisi ja krabisevaid lehti.
Ja juua õues teed!
Ja nosida kaneelisaia!
Ja uneleda mõnest unisest Alaska väikelinnast kusagil järve kaldal.
Ja sealsest sügisest.
Ja paadikuuridest.
Ja puuvirnadest.
Ja kalameestest.
Ja vanast roostetavast kastiautost.
Ja ruuduliste flanellsärkidega karustest meestest.
Ja kohalikust väikesest einelast.
Ja metsast.
Jajajajaja....
...Noh, nagu filmides! :)
Teate ju küll!?

Uneleda ju võib.
Sellise ilmaga.
Voodis.
Teki all.
Kardinate vahelt vihmsadu uudistades...
Südant ja varbaid soojendavate lugudega :)
Nii hea!

Vahel on mul tunne, et mu väikene Herne tänava pesakast ongi see tõeline Vargamäe!

Nii pisikene ruum, aga töö otsa ei lõppe.
Tolmuimejat ma käest panna ei saagi...
Mul on tunne, et nõusid pesen ma koguaeg?!
Pesumasin undab isegi öösel...
Mu päev möödub rohelistes kummikinnastes ja pesulapiga.
Ma ei saa aru?!
Alla kolmekümne ruutmeetri kodu ainult ju!?
Kas ma olen kehv koduperenaine?!
Alati on teiste kodud säravpuhtad.
Minul on ikka segasummasuvila :)

Samas...
Mulle meeldibki nii.
Minu väikene muinasjutumaailm...
Mis seal salata :)

Täna avastasin postkastist viimaks kirja!
Ei olnud arve!
Ei olnud reklaam!
Oli kiri!
Remo saatis viimaks oma plaadi.
Kuulasin kaks korda...

Mõtlesin, et miks ei võiks ma tihemini kirju leida postkastist.
Miks küll?!
Nii tore oleks leida postkastist kaarte, joonistusi, kirju, plaate filmide ja lugudega...
Mida iganes.
Aga mulle adresseeritult!
Tervitustega!

Oleks vahva...

Täna oli veel toredat.
Käisin turul.
Kogusin talvevarusid jääkappi.
Värskeid maitsetaimi.
Nii hea!
....
Ja siis koogiletis!!!!
Sealt koogiletist vaatas mulle vastu lapsepõlv!
Mäletan neid kooke poelettidel.
Siis kui ma olin väga väike.
Lasteaias.
Mulle nad ei maitsenud.
"Öka!" mõtlesin...

Aga nüüd ostsin lausa vabatahtlikult.
Ja ise.
Sest nüüd ma olen täiskasvanud inimene ja seoses sellega on ka tekkinud vajadus ja oskus end pidevalt piinata ja traumeerida.
Vabatahtlikult :)

Ausalt- nad on endiselt halvad :)
Aga see nostalgiahetk oli ilus.
Meenusid kohe Kohtla - Järve poed ja sealne saia lõhn ja vanaema palgapäev (noh siis neid ju osteti) ja need lõputud päevad ja mängud ja sõbrad!

Nostalgiast veel...

Miks seda "igatsusvaluks "nimetatakse?!
Minuarust on ikka pigem igatsusrõõm...
Isegi siis kui enam ei saa...
Ikka on rõõm meenutada!
Ja üleüldse meenub selle sõnaga mulle millegi pärast Svammi nospel hommikul padjalt vastu naatamas :)
Just nii!
Ülinunnult.


Igatahes...

Öisel Statoili piparmündikakaol on lihtsalt mingi eriline ja teistmoodi maitse.
No on.
See nagu lihtsalt teeb alati rõõmsaks! :)
Ausalt!

Nagu see lugugi!
Kõige nunnum!
See südamemurdmise oma!
See millega mind vallutab :)

Sügiselugu.
Minekute ja tulekute lugu.
Nunnulugu.

Terve mu nädal on möödunud koristamise tähe all...
Kuidagi venib see tegevus.
Aga tehtud on ka rohkelt.

Olen teinud veel palju muudki.
Imelik nädal.

Lehed ongi lõpuks värvilised.
Ja langevad.

Jalutasin Jänese matkarajal.
Ühel hetkel tajusin seda pisitillukest õnnehetke.
Missiis, et kõik tegelikult ei ole üldse nii.
Aga sel hetkel oli.
Ilma põhjuseta.
Siiras rõõm olemisest.
Svammi pardijahist.
Värvilistest lehtedest.
Hingamisest...
Ainus, mis mulle sel hetkel muret tegi oli, et jube kahju, et mul puudub absoluutselt anne haikudeks :)

Ja nüüd...
...kuula!

Hoolikalt...

Margus, Margus - I need you to hold my ears!

Tänane päev...

...kuubis.




Jeah!

Viimastel päevadel olen nii palju jalutada saanud...
Õhus on sügist.
Jahedeat ja mõnusat.
Näpud isegi külmetavad natukene.
Ja ninaots on külm, kui tuppa tulla :)
Ainult värvilised lehed on puudu.
Ja mõni kuldne päikesekiir.

Jube hea on.

Tahaks juba salli ümber kaela mässida ja mütsi pähe tõmmata.
Tahaks mantlit kanda...
Ja siis kohvikutes luusida.
Ja kõik need mitmed pooleli olevad raamatud läbi lugeda.

...Ja üks lugu ka.
Ühele.

Laupäeval sõitsime P. ja Svammiga Kallastele.
Seal saime kokku emme ja Jumbu ja Margsega.
Käisime kalalaadal.
Ma hullult tahtsin sibulavanikut.
Sain :)
Kallaste on üks hullult vahva koht.
Ei olnudki kunagi käinud.
Igal nurgal oli mõni üllatus.
Väga omamoodi koht tõesti...

Piilusime Alatskivi lossi juurde ka...

Jõgevalt hüppasime läbi, et head juustu saada :D
...ja rõvedat küüslauguviina...
....prrrrrrrrrrrrr...
Seda maitset juba naljalt ei unusta.
Rõve.
Siis tõi emme meid Tartusse, kus ma sain sõimata eriti troppi ossteetöölist.
Tundub, et mu sisse oli kogunenud palju väljalaskmise väärset viha :D

Õhtul aga istusime maha ja vaatasime filmi "The Room".
Halbade filmide fännidele soovitan vaadata seda, seda ja seda.
Et seda filmi vaadata...
...oli muidugi vaja vastavat meeleolu ja palju alkoholi.
Kohutav film.
Lausa imetlusväärselt jube :)

No ja kuna lõpuks oli julgust juba palju, siis võtsin ette selle lollaka sildi, mis meie kodumaja seinale tekkis.
Idioodikari.
Lahendasime selle kiire trafaretilõikamisega :D

Kahjuks oli silt hommikuks ära rotitud, aga endal oli küll hea tunne:)
Mul on kopp ees nendest eestlaste armastatud eramaasiltidest.
Pistke need endale ******!

Nagu ausalt :)