Ma ei ole mitte kunagi mitte kusagil rahul.
Kui ma olen kodus, siis tahan ära.
Kui ma olen ära, siis õige pea tahan ka sealt ära.
Ja kui ma olen ka sealt ära saanud mujale, siis tahan ikka edasi...
...Kuni tahan koju.
...Ja kodus...
Kodus tean ma õige pea, et kui ma kohe ära ei saa...
Siis on jube.

On inimesi, kelledele teevad puudutused haiget.
Mind põletab ühel kohal olemine.
Võib olla see hirmutab.
Või siis ei leia ma lihtsalt rahu.

Vahel tean, mida ma tahan ja siis ma tean, et kui ma nüüd paigale jään ja seda teen, siis ma olen õnnelik.
...Aga siis hakkan ikka kartma.
Ja siis tahaks jälle ära minna.
Igaks juhuks.
Järsku hakkab see rahulik ja kindel olemine meeldima.
Või siis hakkab meeldima, aga lõppeb ära.
Kindlam on alati igaks juhuks ära minna.

Vahel ma olen nii väsinud sellest pidevast otsimisest.

Ah, see selleks.

Käisin Pärnus.
Mere lähedus teeb alati õnnelikuks.
Vaikus ka.
Lambad teevad rõõmsaks.
Loodus toob alati rahu.
Erilised hetked teevad õnnelikuks.
Ja kui sa oled päevade viisi ümbritsetud turvalise õnnetundega, siis mis saaks üldse parem olla?!

See paneb küll tundma, et enam ei taha ära joosta.
Et nüüd tahaks jääda paigale.
Hoida käest kinni ja jäädagi nii...

Kuni selle hetkeni, kuni kahtlema hakkan.

Aga lambad teevad ikkagi nii kuradi õnnelikuks!

Aitäh!