Mõnikord lõppevad mõned asjad ära.
Vahel ei ole muutustest midagi.
Vahel on.
Palju.
Mõni kord teevad muutused nii kohutavalt haiget.
Mõni kadunud asi teeb nii palju haiget, et seda valu ei saa sõnadesse panna.
Mõni kord oled sa nii kindel, et see miski oli nii õige ja parim ja ainus.
Isegi täiesti ja totaalselt vigasena ta oli seda.
Ja võib olla oligi.
Seda teada ei saagi vist kunagi.
Erilistel asjadel on ju enamasti komme kadunuks jäädagi...
Ja komme jääda sinu sisse elama.
See on vastik.
Vahel nad on peidus aga mõni kord tulevad välja ja meenutavad ennast ja see on valus.
Ehk peabki nii olema.
Kuigi sooviks, et see nii ei oleks.
Ilma piinavate mälestusteta oleks ju nii palju lihtsam.

Mina ei suuda enamasti halba meelde jätta.
Alati jääb ainult just see vähenegi hea millegi pärast.
See on kurb, sest halvaga oleks lihtsam hakkama saada ja õigustada kõike, mis valesti...

Ja hüvasti jätta ma ka kunagi ei suuda ega oska.
Nii jäävadki kõik asjad minu külge.
Kõik.
Ma ei unusta midagi ega kedagi tegelikult.
Võin küll teha nägu, et nii on, aga tegelikult kannan kõiki teid ja kõiki teie asju alati endaga kaasas.

Ma unistan vahel, et mõned praegu haiget tegevad kadunud mälestused tulevad tagasi.
Päriselt.
Tulevad ja ütlevad, et muudame kõike!
Teeme kõik uuesti!
Ja kustutame ära kõik halva!
Vahel isegi juhtub nii.
Harva...
Aga juhtub.
Ja see on nii hea alati!

Ma unistan seekord ka.
Sest kas peab alati kõik lõppema loogilisi radu pidi?
Miks ei võiks vahel olla imesid ja ebaloogilisi ja seletamatuid keerdkäike?
Järsku seekord juhtuvad need teate küll filmiimed!?
Aeglased teineteise suunas jooksmised ja langev lumi, lehed või vihm...
Salajased pudelikirjad või õnnelikud õnnetused ja veidrad kohtumised...
Mingisugune eriline asi!

...Sest inimesed peavad aru saama, et tegelikult on nad lihtsalt rumalad ja kanged ja pimedad ja arad...