Jalutamine.

Alati üks mu lemmiktegevusi lõppeva septembri öödel.
Mulle meeldib jalutada puude all.
Puude all, mis kasvavad tänavalaternate kõrval.
Ma võin pikki minuteid seista ja lihtsalt vaadata kõrgel üleval olevaid kollaseid lehti.
Vastu laternate valgust muutuvad nad eriliselt kuldseteks.
Mul on tunne, et nad on klaasist.
Või eriti õrnast paberist.
Mul on alati millegi pärast tunne, et ma seisan vee all.
Või olen sattunud Klimti maali sisse...

See hetk teeb mind alati rõõmsaks.
Ei saa ju kurb olla, kui sa oled hetkekski kusagil mujal.
Kusagil, kus kõik on nii maaliliselt ilus.
Ja kuldne.
Ja rahulik.