Hommik on igatahes natukene uimane... Aga äratus oli ilus. Ärkasin selle peale, et üks roos mööda mind jalutas. Väga kaunis... Ja sellele järgnev Karums ja liitrine sidruni Aura oli ka väga hea :)
Praegu panin televiisori tööle ja sealt tuleb Eesti muusika karikas ja seal on Slide Fifty koos selle Sandriga, kes mulle eriti ei meeldi, aga Margit rokib küll sajaga ja keksib üles alla ja viskab näppu!!! Ja köögist tuleb toidu lõhna. Käisin veel jopet keemilisse viimas ja siis seal tunti mu jope ära. Teenindaja küsis, et kas see jope on siin korduvalt käinud, onju!?!? Armas oli :D Ja siis käisime me veel raamatukogus ja ma laenutasin taas ühe Richard Brautigani raamatu. Ja siis jalutasime ja ostsime kaubamajast mandariini- jogurtikooki ja nüüd hakkame seda nautima koos seitsme samurai teega... Glemm ja Gert ja keegi veel käisid siin. Ma loodan, et nad ei arva, et ma neid siia ei soovinud. Ma lihtsalt tunnen ennast täiega ebardina selles seltskonnas. Ei oska midagi kaasa rääkida ja ega ma ka neile keegi ega midagi ei ole. Aga ma lugesin köögis palju ja see tekitas hea tunde... Hea on lugeda asju, mis liigutavad midagi sinu sees... Nüüd kuulan Jack Johnsonit ja selline kurb tunne on selle raamatu ja muusika pärast, aga see on selline kurbus, mis vahel peab olema, et sa mõtleksid.
Glemm unustas oma rohelise tee aura maha...
Natukene solvunud on olla, aga kohe hakkan ma kooki sööma ja teed jooma ja Karums ootab mind ka! See Karums pole küll see, aga Karums on ta ikka. See Karums on kunstikooli oma, toppisime ta purki külma vette lootuses, et ta enam nii sulanud ei ole pärast...
