Esimene islandi keele tund.

Aleš mulle: "Hvað heitir þú?"

Mina vastan: "Ég heiti Sirilin." Küsin siis Karolinalt: "Hvað heitir þú? "

Karolina: "What the kurva fuck?!"

...poolakad on ikka imelised tegelased.

Kuidas ma ämbrisse astusin ehk Islandi kohtingukultuur...

...ehk kutsusin töökaaslase fimi vaatama.

Eelmisel suvel saabusin siia ilma igasuguste teadmisteta kuidas siin asjad käivad.

Teisel nädalal veeti mind peole.

Enne seda pidu olin terve päeva tööl ja sel päeval saabus esimest päeva tööle ka Reynir. Kusagil kella kuue ajal läksin ma juhataja juurde ja küsisin, et kas ma pean TERVE suve selle kohutava tegelasega koos töötama? Kui jah, siis ma ostan esimese lennukipileti tagasi koju! Esimeste tundidega oli minu arvamus sellest hiiglaslikust blondist viikingist järgmine: kohutavalt valju häälega ja ärritav metroseksuaal, kes on ennast risti ja põiki läbi Islandi naiste voodite magatanud. Mõtlesin, et hüppan ookeanisse meeleheitest. See noor tüüp tilpnes mul terve päeva sabas ja muudkui jutustas ja mina neelasin valuvaigisteid tema kõmava hääle põhjustatud migreeni tõttu...

Selleks ajaks olin leidnud väga ägeda sõbranna Agnese. Tema mind peole vedaski. Otseloomulikult ilmus sinna ka see kohutavalt ärritav tüüp töölt. Õnneks pool pudelit veini muutis ta küllaltki talutavaks ja paar vihjet liialt häiriva mürataseme kohta muutis ta hääle veidikene talutavamaks. Peol muidugi haihtusid kõik kusagile tubadesse ja mujale ära ja mina seadsin sammud ajutise kodu poole. Järsku kõmas see tuttav hääl: "Ou, sa filmi ei taha vaadata?" 

Noh, und mul polnud ja kellaaeg ka selline, et tobe hommikul magama ka minna... Nõustusin. Jõudsime siis Reyniri juurde. Tuppa jõudes hüppab tüüp voodile, patsutab voodit ja küsib: "Ühined?" Mina: "Maitea, diivan tundub kuidagi mugavam," 

Vastuseks sain täiesti juhmi pilgu: "Ummm, okei. Aga jube väike ja ebamugav on diivan ju."
Mina: "Maitea, normaalne diivan tundub."

Kolib siis Reynir diivanile. Mina: "Noh, mis filmid sul on?"

Reynir: "Ah?!"

Mina hämmingus: "No ma sain aru, et sul on mingi hea film... Või peame valima hakkama?"

Reynir: "Oota, sa tahad päriselt filmi vaadata?"

Mina: "WTF?! Ise kutsusid ju?"

Reynir lülitas arvuti sisse ja nii me filmi vaatasime.

Peale filmi läksin koju, ukselt saatis maailma kõige segaduses olevam isik.

Mina siiamaani mõtlesin, et jube veider tüüp.

Tema kunagi ei selgitanud ka...

Mina ei küsinud ka.

Peale seda intsidenti on ikka nii, et pidude lõppedes kutsub keegi filmi vaatama ja mina ei saa aru, et mis kuradi komme see on islandlastel vahtida keset ööd filme...

Sel suvel arutasin seda teemat poolakast neiuga, kes umbes samas situatsioonis olnud on ja umbes sama hämmingus on.

Nüüd on meil tööl üks keskealine hollandlane. Igati vahva meesterahvas. Abielus. Meile meeldivad samad filmid, meil on sama huumorimeel ja üldse on äge olla. Naine reisib tal pidevalt ringi mööda maailma ja tegeleb loomadega. Niisiis oleme me mõlemad küllaltki üksi ja omapead. Nii me siis istume kohvikus ja naerame.

Üleeile sattusin ühe filmi otsa, mis tundus olevat nii äge, et jooksin kööki: "Filmi tahad vaadata täna?" See igati tore sõber muutus näost täiesti punaseks, hakkas kogelema midagi, et sa oled nii tore tüdruk, aga ma olen abielus jne... Ma üldse ei saanud aru, et kuidas see abielu filmi vaatamisega seotud on?! Edasi oli tööl kuidagi kõhe ja õhk paks.

 Täna kurtsin Agnesele, et jube imelik. Et mis teema on siin saarel selle filmi vaatamisega, mina aru ei saa.

Peale mu mure ära kuulamist pidin ma tükk aega ootama, et millal Agnes ennast kringli sarnasest olekust sirgeks tagasi venitab ja naermise lõpetab.

Niisiis, karm tõde, mis selgitas mulle nüüdseks nii mõnegi olukorra arusaadavamaks.

Filmi vaatamine võrdub elavad seiklused voodis. Filmidega pole siin enamjaolt midagi pistmist. Võib olla mõnel harval juhul väga spetsiifilise žanriga.

Säh sulle naiivset Eestimaa naist!

Töökaaslasega sain asjad seletatud ja tore oli filmi vaadata! 

Nagu päriselt, lihtsalt filmi :)

Boonusena kirusime islandlaste täielikku läbikukkumist antud koodeeritud sõnumi osas...

...Ja tänu päriselt ka lihtsalt filmi vaatamisele sain endale asendamatu sõbra selle lärmaka viikingi näol. Ma siiralt usun, et ükski sündmus elus ei ole juhuslik ja siia Islandile pidin ma sattuma, et mitte ainult endaga sõbraks saada, vaid ka selleks, et leida just see sõber. Sõber, kes on siiras ja aus. Sõber kes tasakaalustab minu hullust enda rahuliku meelega. Sõber, kes on alati olemas. Sõber, kes kannab kaasas sojapiima juhuks, et kui kohvikus seda pole. Sõber, kes räägib mulle kõigist oma öistest seiklustest ja kuulab ära kõik minu päevased luulud. Sõber, kelle sarnast mul mitte kunagi olnud ei ole. Sõber, kes arvab, et ma olen ikka päris loll, sest kardan autost välja minna põhjustel nagu: "Mäed on hirmuäratavad, tuul ulub kõhedalt, taevas on nii üüratult suur,,."  Sõber, kes lihtsalt on ja ei taha must mitte midagi enamat kui seda, et ma teda vaalu vaatama ei veaks!

Mul on natukene hea meel, et mind fimi vaatama kutsuti :)

....siiski enam kutsetele jaatavalt ei vasta.

Igaks juhuks.

Otse eksamitelt laevale ja laevalt lennukile ja kohal ma olingi.

Ja olengi siin!

Täiesti uskumatu!

Ma olen mägede lummuses ja vaaladesse armunud.

Olen näinud sinivaala, küürvaalu, valgekoon delfiine ja kääbusvaala hüppamas!

...ja ma ei tea, miks ta nimi kääbusvaal on.

Väike ta küll ei olnud ja vaatepilt oli pööraselt võimas!

 

 Loodus on midagi sellist, et kohati ma unustan end niimoodi imetlema, et unustan isegi hingata....

Ja ma käin tööl.

Ja kõik töökaaslased on heas mõttes hullumeelsed ja pöörased.

Igavusehetki nendega ei ole.

Ma ei olnud ammu naernud.

Nüüd ma muud ei teegi.

Ma ei olnud ammu tundnud.

Nüüd ei tea mida peale hakata.

Ma ei ole kaks nädalat maganud.

Jah, võib süüdistada olesklemisi ja peomaigulisi õhtuid.

Ja kuunareid ja tuult ja merd ja vaalu ja delfiine ja lunne jne, jne, jne.

Ja seda rõvedat külmetust.

Ja seda, et siin ei ole ööd.

On ainult veidikene hämaramad tunnid öösel.

24h võib raamatut lugeda toas ilma lambi abita.

Seda öö puudumist süüdistan kõige rohkem magamatuses.

Ja mõnda õhtut veel ja ma ei tea...

Ja see Islandi unehoidja märk svefnthorn ka ei tööta!

Mõnel päeval on tunne, et olen üksi.

Ma ju olengi ihuüksi.

Siis jälle on tunne, et liiga palju inimesi on ja ma tahaks olla vaikselt.

Ma olen veidikene hirmul.

Aga las see olla.

Vot.

See on nüüd igapäevane vaade mu toa aknast.

Päris rahustav...

Ehk siis olen nüüd vist mõneks ajaks Islandlane.

Hvernig hefur þú það? :)

Olen vist maailma ainus inimene, kes ei tuvasta metsvinti...

Käisin maal.

Kärutasin naabri käru.

Mõtlesin, et tahaks ikka maal elada.

Käisime Maale Elama messil.

Nüüd saan iga nädal kirju maailt.

Kõik kutsuvad elama.

Räägivad kui ilus ja kena kõik on.

Värske õhk ja vaikus ja puhas toit.

Kõik on nii kena ja kõik on nii entusiastlikud.

...kuni hetkeni, kus peab mõtlema töö ja raha ja muu säärase peale.

Siis enam ei olda nii entusiastlikud.

Aga mina jään ikka kindlaks.

Tahan maale!

Et Svammi saaks ennast eduka jahimehena tunda.

Kuigi vahel on tunne küll, et kas ma tahan siin maale kodu või järsku hoopis kaugele maale maale kodu.

Mingi südamesopp ütleb, et ta ei ole kindel, et ta tahab siin olla.

See tunne on veidikene kurb ja natukene hirmuäratav.

...

Igal hommikul ärkan enne kuut.

Ei, ma ei ole vanaks jäänud.

Olen endiselt see PÄRIS uinuv kaunitar kes ei vaja uinumiseks nõiutud kedervart- saan niisamagi sajaks aastaks uinutud.

Mul on hoopis motivatsioon ärgata!

Mõtlesin eelmisel nädalal kui väga on mul vedanud.

Mõtlesin, et mul on ikka nii meeletult vedanud.

Mu elus on olnud nii palju armastust ja endiselt on seda ülevoolavalt palju.

Mul on nii rikas maailm ja mul on olnud võialus teha peaaegu kõike, mida süda on nõudnud.

...ja ma teen veel rohkematki!

Rohkem, kui paljud eales unistada oskavad või teha saavad.

Mul on jalutuskäigud looduses ja käsitöö ja tohutu armastus loomade ja looduse vastu.

Mul on kunst ja oskused ja raamatud ja kired ja fotokaamerad ja pisikene ning hullumeelne kodu ja mulle just sobivalt ja kütkestavalt katkine sisemaailm.

Aina paremini mõistan, kui väga mul vedanud on, ja ei saa aru, et kuidas ma seda kõike varem ei mõistnud?!

Ime siis, et ma iga aastaga aina õnnelikum olen!

No igatahes on mu maailm jälle kirevam ja ühe unistuse täitumise võrra rikkam.

Ehk siis igal hommikul ärkan ma enne kuut, et käia linnuvaatluse praktikumis!

Need hommikud on üpris kiiresti saanud kõige armsamateks hommikuteks mu jaoks.

Sajab siis vihma või rahet, ikka on nii mõnus kahe vana sonides ornitoloogiafanaatikuga ja käputäie tudengitega Raadil ringi lipata.

Kes oleks usukunud, et see elu seal Raadi surnuaial nii kirju, helisev, põnev ja täis elurõõmu on!

Boonusega on magus valu ka südames, ku jalutan sealt läbi.

Kõik mälestused ja meenutused...

...no ja seda, et see reisiärevus võiks ka juba tulla või midagi...

 Fascinated by imperfection. 

Asymmetric proportions and uneven structures inspire me ...

...ja nii on.

Ma olen maailmas tagasi.

Mitte veel päris tervena, aga elusamana kui varem!

Mõrasid on, aga mul on tunne, et need mõrad pigem kaunistavd ja lisavad omapära.

Noh, nagu see fääntsi Hollandi disainvaas, mis on peale iga kukkumist aina kaunim ja omapärasem :D

Eksole.

Ja- jah, mul oli sünnipäev.

Jah, ma läksin lõpuks ometi nobedate näppude magistrisse.

Jah, ma avastasin, et mu totrad hobid on midagi enamat.

Jah, ma koon kindaid :P

Jah, ma põdesin kõigi asjade pärast asjatult.

Jah, ma arvasin detsembris, et jaanuaris saab maailm otsa ja, et edasi on vaja ainult Lüganusele enda küngast oodata.

Ja "JAH!", ma arvasin, et...

...noh, et ongi kõik.

...

Aga ei ole.

Tuleb välja, et alles läheb põnevaks.

Tuleb välja, et mul on maailma kõige ägedam (loe, et üpris seksikas ja kohutavalt nunnu) joonistamise õppe...noh tundjainimenejakäeedendajategelane.

Ja mul on kirg!

...ja ootus ka.

Ja uskumatu anne teha fantastilisi etnograafilisi kudumeid (labakindaid siis täpsustusena noh) :)

...

Ja  palju õhtuid on ka.

Ja ühel sadas universumi irooniline nali  sülle.
See (sarnasusjasamassarnasusetus) on hirmuäratav.

Kohutavalt hirmuäratav...

...aga samas on ärev ka.

On hea taas tunda!

ISegi hirmu on veidikene hea tunda.
Missiis,etmakardanseda kauget kohta,agamalähenikkagivist.

Sinna...

...ehk?

...

Igatahes...

...nii on.

Ma ei saa aru, et kuhu see aeg küll jookseb?!

Ma ei saa aru, et justkui oleks nii palju tehtud ja nii palju on jutustada, nii palju olulist tahaks meelde jätta ja siia kirja panna, et ma ei unustaks...

...no aga ei jõua.

 

Tahaks alustada- ühel südaööl sattusin ma selle kõige ägedama Volvo tumeda ja veel rondima koopiaga ning ülipõnevate filmimeistritega Narva....

See on nii hea lugu!

Ausalt!

Või siis lood ülikoolist ja raamatukogust ja kursusest ja väikerühmast ja praktikast koolis ja siis see põhiline lugu sellest, et ma vist armastan seda, mida ma teen?!

Või siis kõik need  kümned lood Tartust, Emajõest, Supilinnast, Herne kodust ja Svammist!? Või lugu sellest ööst, kui me sattusime häbiväärsesse kohta peole. Või hoopis lugu SELLEST ööst Tartus või siis hoopis teatrist ja kinost ja sellest pisikesest noormehest, kes mind pidevalt naerma ajab?! Ja need veidrad leiud sügisesest ööst ja Supilinna veidratest elanikest ja nende mõtetest. Oh, ja kudumisest tahaks jutustada. Ja jalgrattast!

Jah, eriti just jalgrattast ja sellest kuidas ma uuesti Tartusse armusin!

No ja mitte nii headest asjadest. Tänasest meeleheitest ja neist silmadest tahaks kirjutada. Ja sellest tundest. Ja neist mõtetest...

 

...aga ennekõike siiski jalgrattast ja Tartust! :)

 

Aga aega ei ole, sest aeg jookseb eest ära ja mina ei jõua kuidagi sammu pidada.

 

...isegi see minulemmikaegaastas tormab kusagil kaugel ees.

Ma ei ole isegi selle põhjapõdrapleilistini jõudnud noh!