Otse eksamitelt laevale ja laevalt lennukile ja kohal ma olingi.
Ja olengi siin!
Täiesti uskumatu!
Ma olen mägede lummuses ja vaaladesse armunud.
Olen näinud sinivaala, küürvaalu, valgekoon delfiine ja kääbusvaala hüppamas!
...ja ma ei tea, miks ta nimi kääbusvaal on.
Väike ta küll ei olnud ja vaatepilt oli pööraselt võimas!
Loodus on midagi sellist, et kohati ma unustan end niimoodi imetlema, et unustan isegi hingata....
Ja ma käin tööl.
Ja kõik töökaaslased on heas mõttes hullumeelsed ja pöörased.
Igavusehetki nendega ei ole.
Ma ei olnud ammu naernud.
Nüüd ma muud ei teegi.
Ma ei olnud ammu tundnud.
Nüüd ei tea mida peale hakata.
Ma ei ole kaks nädalat maganud.
Jah, võib süüdistada olesklemisi ja peomaigulisi õhtuid.
Ja kuunareid ja tuult ja merd ja vaalu ja delfiine ja lunne jne, jne, jne.
Ja seda rõvedat külmetust.
Ja seda, et siin ei ole ööd.
On ainult veidikene hämaramad tunnid öösel.
24h võib raamatut lugeda toas ilma lambi abita.
Seda öö puudumist süüdistan kõige rohkem magamatuses.
Ja mõnda õhtut veel ja ma ei tea...
Ja see Islandi unehoidja märk svefnthorn ka ei tööta!
Mõnel päeval on tunne, et olen üksi.
Ma ju olengi ihuüksi.
Siis jälle on tunne, et liiga palju inimesi on ja ma tahaks olla vaikselt.
Ma olen veidikene hirmul.
Aga las see olla.
Vot.
