Igal hommikul ärkan enne kuut.
Ei, ma ei ole vanaks jäänud.
Olen endiselt see PÄRIS uinuv kaunitar kes ei vaja uinumiseks nõiutud kedervart- saan niisamagi sajaks aastaks uinutud.
Mul on hoopis motivatsioon ärgata!
Mõtlesin eelmisel nädalal kui väga on mul vedanud.
Mõtlesin, et mul on ikka nii meeletult vedanud.
Mu elus on olnud nii palju armastust ja endiselt on seda ülevoolavalt palju.
Mul on nii rikas maailm ja mul on olnud võialus teha peaaegu kõike, mida süda on nõudnud.
...ja ma teen veel rohkematki!
Rohkem, kui paljud eales unistada oskavad või teha saavad.
Mul on jalutuskäigud looduses ja käsitöö ja tohutu armastus loomade ja looduse vastu.
Mul on kunst ja oskused ja raamatud ja kired ja fotokaamerad ja pisikene ning hullumeelne kodu ja mulle just sobivalt ja kütkestavalt katkine sisemaailm.
Aina paremini mõistan, kui väga mul vedanud on, ja ei saa aru, et kuidas ma seda kõike varem ei mõistnud?!
Ime siis, et ma iga aastaga aina õnnelikum olen!
No igatahes on mu maailm jälle kirevam ja ühe unistuse täitumise võrra rikkam.
Ehk siis igal hommikul ärkan ma enne kuut, et käia linnuvaatluse praktikumis!
Need hommikud on üpris kiiresti saanud kõige armsamateks hommikuteks mu jaoks.
Sajab siis vihma või rahet, ikka on nii mõnus kahe vana sonides ornitoloogiafanaatikuga ja käputäie tudengitega Raadil ringi lipata.
Kes oleks usukunud, et see elu seal Raadi surnuaial nii kirju, helisev, põnev ja täis elurõõmu on!
Boonusega on magus valu ka südames, ku jalutan sealt läbi.
Kõik mälestused ja meenutused...
...no ja seda, et see reisiärevus võiks ka juba tulla või midagi...
