Kuidas ma ämbrisse astusin ehk Islandi kohtingukultuur...

...ehk kutsusin töökaaslase fimi vaatama.

Eelmisel suvel saabusin siia ilma igasuguste teadmisteta kuidas siin asjad käivad.

Teisel nädalal veeti mind peole.

Enne seda pidu olin terve päeva tööl ja sel päeval saabus esimest päeva tööle ka Reynir. Kusagil kella kuue ajal läksin ma juhataja juurde ja küsisin, et kas ma pean TERVE suve selle kohutava tegelasega koos töötama? Kui jah, siis ma ostan esimese lennukipileti tagasi koju! Esimeste tundidega oli minu arvamus sellest hiiglaslikust blondist viikingist järgmine: kohutavalt valju häälega ja ärritav metroseksuaal, kes on ennast risti ja põiki läbi Islandi naiste voodite magatanud. Mõtlesin, et hüppan ookeanisse meeleheitest. See noor tüüp tilpnes mul terve päeva sabas ja muudkui jutustas ja mina neelasin valuvaigisteid tema kõmava hääle põhjustatud migreeni tõttu...

Selleks ajaks olin leidnud väga ägeda sõbranna Agnese. Tema mind peole vedaski. Otseloomulikult ilmus sinna ka see kohutavalt ärritav tüüp töölt. Õnneks pool pudelit veini muutis ta küllaltki talutavaks ja paar vihjet liialt häiriva mürataseme kohta muutis ta hääle veidikene talutavamaks. Peol muidugi haihtusid kõik kusagile tubadesse ja mujale ära ja mina seadsin sammud ajutise kodu poole. Järsku kõmas see tuttav hääl: "Ou, sa filmi ei taha vaadata?" 

Noh, und mul polnud ja kellaaeg ka selline, et tobe hommikul magama ka minna... Nõustusin. Jõudsime siis Reyniri juurde. Tuppa jõudes hüppab tüüp voodile, patsutab voodit ja küsib: "Ühined?" Mina: "Maitea, diivan tundub kuidagi mugavam," 

Vastuseks sain täiesti juhmi pilgu: "Ummm, okei. Aga jube väike ja ebamugav on diivan ju."
Mina: "Maitea, normaalne diivan tundub."

Kolib siis Reynir diivanile. Mina: "Noh, mis filmid sul on?"

Reynir: "Ah?!"

Mina hämmingus: "No ma sain aru, et sul on mingi hea film... Või peame valima hakkama?"

Reynir: "Oota, sa tahad päriselt filmi vaadata?"

Mina: "WTF?! Ise kutsusid ju?"

Reynir lülitas arvuti sisse ja nii me filmi vaatasime.

Peale filmi läksin koju, ukselt saatis maailma kõige segaduses olevam isik.

Mina siiamaani mõtlesin, et jube veider tüüp.

Tema kunagi ei selgitanud ka...

Mina ei küsinud ka.

Peale seda intsidenti on ikka nii, et pidude lõppedes kutsub keegi filmi vaatama ja mina ei saa aru, et mis kuradi komme see on islandlastel vahtida keset ööd filme...

Sel suvel arutasin seda teemat poolakast neiuga, kes umbes samas situatsioonis olnud on ja umbes sama hämmingus on.

Nüüd on meil tööl üks keskealine hollandlane. Igati vahva meesterahvas. Abielus. Meile meeldivad samad filmid, meil on sama huumorimeel ja üldse on äge olla. Naine reisib tal pidevalt ringi mööda maailma ja tegeleb loomadega. Niisiis oleme me mõlemad küllaltki üksi ja omapead. Nii me siis istume kohvikus ja naerame.

Üleeile sattusin ühe filmi otsa, mis tundus olevat nii äge, et jooksin kööki: "Filmi tahad vaadata täna?" See igati tore sõber muutus näost täiesti punaseks, hakkas kogelema midagi, et sa oled nii tore tüdruk, aga ma olen abielus jne... Ma üldse ei saanud aru, et kuidas see abielu filmi vaatamisega seotud on?! Edasi oli tööl kuidagi kõhe ja õhk paks.

 Täna kurtsin Agnesele, et jube imelik. Et mis teema on siin saarel selle filmi vaatamisega, mina aru ei saa.

Peale mu mure ära kuulamist pidin ma tükk aega ootama, et millal Agnes ennast kringli sarnasest olekust sirgeks tagasi venitab ja naermise lõpetab.

Niisiis, karm tõde, mis selgitas mulle nüüdseks nii mõnegi olukorra arusaadavamaks.

Filmi vaatamine võrdub elavad seiklused voodis. Filmidega pole siin enamjaolt midagi pistmist. Võib olla mõnel harval juhul väga spetsiifilise žanriga.

Säh sulle naiivset Eestimaa naist!

Töökaaslasega sain asjad seletatud ja tore oli filmi vaadata! 

Nagu päriselt, lihtsalt filmi :)

Boonusena kirusime islandlaste täielikku läbikukkumist antud koodeeritud sõnumi osas...

...Ja tänu päriselt ka lihtsalt filmi vaatamisele sain endale asendamatu sõbra selle lärmaka viikingi näol. Ma siiralt usun, et ükski sündmus elus ei ole juhuslik ja siia Islandile pidin ma sattuma, et mitte ainult endaga sõbraks saada, vaid ka selleks, et leida just see sõber. Sõber, kes on siiras ja aus. Sõber kes tasakaalustab minu hullust enda rahuliku meelega. Sõber, kes on alati olemas. Sõber, kes kannab kaasas sojapiima juhuks, et kui kohvikus seda pole. Sõber, kes räägib mulle kõigist oma öistest seiklustest ja kuulab ära kõik minu päevased luulud. Sõber, kelle sarnast mul mitte kunagi olnud ei ole. Sõber, kes arvab, et ma olen ikka päris loll, sest kardan autost välja minna põhjustel nagu: "Mäed on hirmuäratavad, tuul ulub kõhedalt, taevas on nii üüratult suur,,."  Sõber, kes lihtsalt on ja ei taha must mitte midagi enamat kui seda, et ma teda vaalu vaatama ei veaks!

Mul on natukene hea meel, et mind fimi vaatama kutsuti :)

....siiski enam kutsetele jaatavalt ei vasta.

Igaks juhuks.