Selle tehase aia on aastate jooksul üle võtnud loodus.
Niisiis rajati sinna nüüd eksperimentaalaed.
Tehtud on rajad ja aiad ja installatsioonid.
Pottides kasvavad maasikad ja tikripuud jne.
Selline rahulik ja roheline koht elu täis linnas.
...Ja tigude paradiis on see aed küll :)
Mulle seal meeldis...
..............
Õhtul, natukene enne päikeseloojangut läksime õitsevate puude vahele jalutama.
Siin on soojad ilmad ja päike särab ja õhtud lähevad aina kiiremini aina pikemaks.
Õitsemise aeg on peaaaegu läbi ja nii hea oli seda ilu veel näha.
Siin on pojengid ja võililled juba ära õitsenud ja sirelid kohe kohe ka.
Suvi ongi läbi :)
Nii me siis jalutasime.
Kõikjal ümber valged õied.
Ja see lõhn...
Viimaste päikesekiirte, heinamaa, õunapuude ja põllulillede lõhn.
Saabuva ööjaheduse lõhn...
Imeilus.
Maagiline.
Kultuurne tarbimine ja nii...
Käisime laupäeval Zythose õllefestivalil.
Väga peen värk.
Nagu välja tuli.
Festivalil pääset ei ole.
Sissepääs on tasuta.
Uksel saad lunastada žetoone, millede eest saad lunastada õlut.
Üks žetoon võrdub 15cl õlut.
Ostma pead ka klaasi, mille võid hiljem tagastada ja saad oma kolm eurot kenasti tagasi.
Selle klaasiga jalutad sa terve päeva ringi ja lased seda muudkui pesta ja õllega täita.
Samal ajal nosid rahulikult saia ja uurid, et mida head see pruulikoda veel teeb...
Meie ostime 10 žetooni, raamatukese, kus on kirjas kõik pruulikojad ja nende õlled ja kohakesed märkmete jaoks ja klaasi ning seadsime sammud messisaali.
Süsteem toimib seal nii:
1. Loed läbi raamatukese.
2. Jalutad läbi kõik boksid.
3. Valid välja õlled, mis huvi pakuvad.
4. Lähed soetad žetooni eest õlle ja maitsed ja teed märkmeid.
(Tähelepanekuna peaks välja tooma, et kaasa peab sinna võtma näiteks võileibu ja kindlasti juustukuubikuid, krõpse, pähkleid, vett ja pastaka. Need viimased on väga olulised :P )
Lihtne.
Mingit õllesummerit ei ole.
Ei ole muusikat ega bände ega purjus inimesi.
Kõik jalutavad rahulikult ringi, kaasas märkmikud ja raamatud ja muudkui degusteerivad.
Meil ei olnud mitte mingit probleemi oma kümne õlle välja valimisega ja õnneks läks nii, et kaheksa neist olid väga head :)
Pime õnn?!
Üks valikutest, mis meile küll täiesti kogemata ette sattus oli pruulikoja Alternatief õlu Eerwaarde Pater.
Juhtus nii, et ma olin teinud proovimise tärnikese vale pruulikoja ette.
See õlu, mida proovida tahtsime oli kõrvalboksis.
Sinna jõudes ja viga mõistes valisime ikkagi selle vale õlle :)
Noh meie algselt valitus olid ilusad noored kutid, funky kujundus ja palju rahvast.
Sellised kutid...
Kõrvalolevas imepisikeses vales boksis oli ainult üks õnnetu olemisega tädi.
Me ei kahetsenud oma "vale" otsust :D
See õlu oli hea!
Kindlasti oli ka nende poiste õlu hea...
Aga noh.
See tädi oli nii kurb.
See-eest tema õlu oli vägagi särtsakas.
Šokolaadi, veini ja konjakitünnis seismise maitseliselt särtsakas.
Mmmmmkmmmmmmm...
Teine täiesti märkimisväärne õlu oli pruulikoja Broeder Jacob spetsiaalselt festivali jaoks pruulitud 8,1 kraadine Coffebeer, mis maitses ja lõhnas, nagu väga hea jääkohv :)
Tekkis tunne, et tahan küll teised ka ära proovida!
Ja kaks pruulikoda, kellede õllesid kindlasti soovitan siinmail proovida on Brasserie Caracole (proovisime Caracole) ja...
... Brasserie des Legendes (proovisime Urchonit, mis on pildil Urmo käes ja silt selja taga :P).
Ilmselgelt on Urmo ennast pildistamise hetkeks üheks ülirõõmsaks siiliks degusteerinud...
Sain teada ka, et milline see ilus Brigandi vibumees vanasti välja nägi :)
Praegu on ilusam igatahes...
Ja kõige haigema jõuluõllesilt läheb... trummipõrin...
Kaunis (jube) või nii.
...Aga ühel hetkel tuleb ikka piir ette ja enam rohkem maitsta ei jõudnud...
Taaskord pommitati meid kommide ja muu nänniga ja pidime kuulama kohutavat muusikat ja vaatama jaburatses kostüümides inimesi...
Trügisime mööda karnevalist ja nägime ikka ära selle Leuveni linna üliuhke raehoone (pilte ka).
Ilus.
Linna ennast eriti ei ole.
Kõik on uus ja kandiline.
Ühel platsil oli hiiglaslik nõel, mille otsas surnud kärbes.
Ju nad ei salli eriti kärbseid :P
Ainus mõnus asi seal oli kartulikeeduvee lõhn.
Leuvenis asub ju kuulsa masstarbimisõlle Stella tehas :)
Panin korraks silmad kinni ja olingi Supilinnas.
Maailma parim tunne!
Ausalt.
4.27.2012
Verised sõrmed ja sisselõiked...
Ehk.
Esimene katsetus lõigata väga väikest ja peenikest tööd.
Uhh...
Imal ja nii, aga noh...
Tuli selline.
Pean vist veel väiksema skalpelli ostma.
Mitte, et ma juba soetasin kõige pisema omaarust.
Ja tugevama paberi.
Tagasi kunstitarvete poodi!
.....
Seoses sellega.
Belgias on imelised kunsti- ja käsitöötarvete poed.
Leidsin ühe päris kodu lähedalt.
Väljast tundub kellegi eramaja.
Sees aga on terve maailm.
Lausa ladu, kus on tõesti kõike!
Scrapbookingust mudeliteni.
Skulptori töövahendtest õmblemiseni.
Kalligraafiast raamimiseni.
Meeletu valik.
Tohutu tegemise ja katsetamise tuhin tuleb seal peale :)
Ainult hea ju...
4.26.2012
Õllemaa.
Seda teavad kõik.
Urmo peab piinliku täpsusega nimekirja õlledest, mida me proovinud oleme.
Kõik sildid võtab pudelitelt maha ja kleebib kausta ja märgib juurde, et kas oli hea või mitte nii hea vedel leib.
Proovitud õllede number on kuidagi hirmuäratavalt suur nii vähese siin viibitud aja kohta :)
Aga noh.
Ega me tagasi ju ei tule.
Niisiis...
Edasi!
Veel suurematele tegudele!
...Ehk siis...
Nädalavahetusel Zythose õllefestivalile, mis on väidetavalt Belgia parim ja suurim ja kuulsaim õllefestival, kus pruulikojad teevad igal aastal üllatusi, mida pubidest ja poodidest ei leia.
Tundub põnev :)
Igatahes.
Minu eesmärk on esialgu proovida ära ka teised peale Wolf 8, mis oli üllatusüllatuslikult väga hea.
Ikka väikesed soovid ja siis suuremad.
Eks.
...Mind vaevab veel ainult see, et millal ma kuulsa Belgia šokolaadini jõuan?!
Millal?!
:D
4.24.2012
Svamm ja lehmad.
Jälle.
Aga mis ma teha saan?!
Nad on nii armsad!
Nii armsad, et loomaliha on nüüd põlu all...
...linnuliha ka :P
Edaspidi nosime me ainult endiive ja maasikaid :P
4.23.2012
Jah, jälle Belgia turistikas!
Suhteliselt alates esimestest nädalatest peale siia jõudmist olen ma pingsalt kalendrit jälginud.
Netis kolades ja Belgias leiduvat uurides koperdasin ühe blogi otsa, kus räägitakse "sinisest metsast".
Otsisin ja otsisin ja peale innukat google translator kasutamist sain teada, et aprilli keskkoht on just see õige aeg sinna minemiseks.
Meie jaoks siis sai selleks aprilli keskpaigaks eilne päev.
Selline ilmateadete järgi vihmapäev.
Õnneks oli päikest ka.
Võrdselt palju.
Vihmaga on siin selline lugu, et vihm on tüüpiline nähtus.
Olen juba nii ära harjunud, et enam ei pane tähelegi.
See on nagu loomulik osa päevast.
Jalutadeski märkab vihma alles siis, kui vett pangedest krae vahele kallama hakatakse.
Vihm on uus päike või nii :D
Ja üks tore asi veel- vikeraart näeb peaaegu iga päev!
Nojah,
Igatahes istusime autosse ja sõitsime Waterloo linna.
Sinna samusesse, mille lähistel Napoleon I ühel kenal juunikuu päeval peksa sai.
Ma lihtsalt pean selle siia panema.
No hakkas kummitama kohe.
Ja just selle variandi.
Sest ma ei salli mitte ühegi nurga alt üldse ABBA't.
...aga mulle kohutavalt meeldib Meryl Streep.
Ja kui tihti ikka avaneb võimalus näha Pierce Brosnanit ja Colin Firthi kontsadel koperdamas :P
Eks.
....
Linnas oli eesmärgiks jõuda hommikusele kirbu- ja antiigiturule.
Sõitsime Carrefouri parkimisplatsile ja ei midagi.
Tühjus.
Mis siis ikka.
Suundusime turismiinfosse, kus üliagar tädi muudkui seletas ja seletas, et kuidas jõuda Hameau du Lion või noh lõviga künka juurde ja kõige olulisem, et kuidas leida üles see müstiline sinine mets.
Otsides teed, mis linnast välja viiks, koperdasime avastuse otsa, et Waterloos on veel üks Carrefour ja selle ees laiuski üks päris vahva turg.
Waterloo pühapäevahommikune turg meeldis mulle rohkem, kui Tongereni oma.
Seal ei olnud nii palju ühkelt laudadele üles seatud asju, millede hinda sa küsidagi ei julge.
Waterloos oli rohkem träni ja nii.
Enamus asju vedeles kastides, kus sai kolada.
Just see mulle meeldis!
Sest mulle meeldib kohutavalt kolada ja väikene uudishimulik troll endas lahti lasta.
Mõnus.
Ühes kastis vedeles ehe nõukaaegne kuuseladva kaunistus.
Meilgi on selline kallihinnaline antiikese kodus :)
Igatahes.
Ma leidsin endale ka midagi...
Nii kaunis.
Enne lahkumist kuulsime selja tagant kõlavat: "Käi p***se!"
Ilmselgelt oli seal teisigi eestlasi.
Nii südantsoojendav....
Igatahes.
Lõpuks leidsime ka künka.
Ja nägime ära lahinguvälja ja lõvi ja värki.
Muuseumitesse ei läinud.
Mõni teine kord ehk vaatame Wellingtoni ja Napoleoni vahakujusid, mis on "better than real life!" :P
Lõpuks tuli päike välja ja peale imekitsastel ja auklikel teedel seiklemist jõudsime metsa.
Seda ei saa kirjeldada ja fotod ei suuda seda edasi anda.
Seda peab ise nägema.
Sest see mets elab.
Sinise kõik erinevad toonid muutuvad igal sammul.
Piisab pilvede ja päikese mängust ja tekib tunne, et see mets elab.
Sinine lillevaip voolab puude vahel nagu jõgi.
See on uskumatu vaatepilt.
Awwwwwwwturistikas ka...
Ei saa ju ilma noh.
Ja tõestus, et ka Svammi oli kohal...
Seal metsa vahel jalutas üks veider taat kahe koera ja pasunaga.
Ta lihtsalt jalutas ja aega ajalt jäi seisma ja puhkus oma pasunat ja siis jalutas edasi.
Naeratas möödujatele ja neile, kes keelt mõistsid poetas paar sõnagi.
Veider vana mees.
...aga vähemalt sobis see pasuna hääl sinna metsa kajama suurepäraselt.
Väga raske oli sealt lahkuda...
Aga päev oli alles poole peal ja tuju nii hea- niiniiniihea, et otsustasime ikkagi sõita edasi ja vaadata veel lillede ilu.
Sõitsime Brüsseli külje alla Château de Grand-Bigard kevadlillede näitusele.
Tuhanded tulbid, nartsissid ja liiliad...
Suur kasvuhoone lilleseadetega...
Minu jaoks oli see väikene paradiis!
Komme ehitada majade välisfassaadide sisse kohakesi pühakujude jaoks on kuidagi eriti armas.
Väike kabel täis orhideesid...
Urmo lemmiklill ja minu vastavastatud lemmikud :)
Et pilt oma mehelikku väärtust ei kaotaks...
...Üks draakon oli oma jala kaodanud...
Tulbisüda ehk aaakuinummikas!
Mulle meeldib siin see, et peaaegu kõikjale on koerad lubatud.
Tartu botaanikaaias võid sa ainult und näha, et su sõber sinuga koos jalutab...
Siin aga on kõik okei, kuni neljajalgne on rihma otsas ja peremees korralikult käituda oskab.
Minu väike tulbifanatt eelistaks aias ilmselgelt roosasid toone...
Nüüd siis tean, et see sõna tähendab keskaegset tugevat torni põhimõtteliselt...
Torni sisse viis pisikene peidetud salauks..
...ja torni teisel korrusel oli suur kaminakoht ja väikese akna all kitsas kivist pink.
Tunne oli küll väga keskaegne...
Üks päikeselaik peale vihma...
Suures heldimuses soetasime endile ka veel valmimata lilli :) Oranžid... Õigemini päikeseloojanguvärvilised kallad ja lõhnavad piibelehed.
Nüüd on ainult aeda vaja...
...
Ja päeva lõpetasime me hiiglasliku raua aatomiga.
Belgia Eiffeli torniga, mis rajati 1958 aasta World fair ajal.
Atomium.
Sisse me ei läinud, sest järjekorrad ja rahvamass olid meeletud ja see on tõenäoliselt üks neist kohtadest, kuhu Svammit viia ei saa.
Mind isiklikult väga ei kutsunud ka.
Noh, kõrgused ja kitsad ruumid ja trepid ei ole minu teema eriti...
