Jah, jälle Belgia turistikas!
Suhteliselt alates esimestest nädalatest peale siia jõudmist olen ma pingsalt kalendrit jälginud.
Netis kolades ja Belgias leiduvat uurides koperdasin ühe blogi otsa, kus räägitakse "sinisest metsast".
Otsisin ja otsisin ja peale innukat google translator kasutamist sain teada, et aprilli keskkoht on just see õige aeg sinna minemiseks.
Meie jaoks siis sai selleks aprilli keskpaigaks eilne päev.
Selline ilmateadete järgi vihmapäev.
Õnneks oli päikest ka.
Võrdselt palju.
Vihmaga on siin selline lugu, et vihm on tüüpiline nähtus.
Olen juba nii ära harjunud, et enam ei pane tähelegi.
See on nagu loomulik osa päevast.
Jalutadeski märkab vihma alles siis, kui vett pangedest krae vahele kallama hakatakse.
Vihm on uus päike või nii :D
Ja üks tore asi veel- vikeraart näeb peaaegu iga päev!
Nojah,
Igatahes istusime autosse ja sõitsime Waterloo linna.
Sinna samusesse, mille lähistel Napoleon I ühel kenal juunikuu päeval peksa sai.
Ma lihtsalt pean selle siia panema.
No hakkas kummitama kohe.
Ja just selle variandi.
Sest ma ei salli mitte ühegi nurga alt üldse ABBA't.
...aga mulle kohutavalt meeldib Meryl Streep.
Ja kui tihti ikka avaneb võimalus näha Pierce Brosnanit ja Colin Firthi kontsadel koperdamas :P
Eks.
....
Linnas oli eesmärgiks jõuda hommikusele kirbu- ja antiigiturule.
Sõitsime Carrefouri parkimisplatsile ja ei midagi.
Tühjus.
Mis siis ikka.
Suundusime turismiinfosse, kus üliagar tädi muudkui seletas ja seletas, et kuidas jõuda Hameau du Lion või noh lõviga künka juurde ja kõige olulisem, et kuidas leida üles see müstiline sinine mets.
Otsides teed, mis linnast välja viiks, koperdasime avastuse otsa, et Waterloos on veel üks Carrefour ja selle ees laiuski üks päris vahva turg.
Waterloo pühapäevahommikune turg meeldis mulle rohkem, kui Tongereni oma.
Seal ei olnud nii palju ühkelt laudadele üles seatud asju, millede hinda sa küsidagi ei julge.
Waterloos oli rohkem träni ja nii.
Enamus asju vedeles kastides, kus sai kolada.
Just see mulle meeldis!
Sest mulle meeldib kohutavalt kolada ja väikene uudishimulik troll endas lahti lasta.
Mõnus.
Ühes kastis vedeles ehe nõukaaegne kuuseladva kaunistus.
Meilgi on selline kallihinnaline antiikese kodus :)
Igatahes.
Ma leidsin endale ka midagi...
Nii kaunis.
Enne lahkumist kuulsime selja tagant kõlavat: "Käi p***se!"
Ilmselgelt oli seal teisigi eestlasi.
Nii südantsoojendav....
Igatahes.
Lõpuks leidsime ka künka.
Ja nägime ära lahinguvälja ja lõvi ja värki.
Muuseumitesse ei läinud.
Mõni teine kord ehk vaatame Wellingtoni ja Napoleoni vahakujusid, mis on "better than real life!" :P
Suhteliselt alates esimestest nädalatest peale siia jõudmist olen ma pingsalt kalendrit jälginud.
Netis kolades ja Belgias leiduvat uurides koperdasin ühe blogi otsa, kus räägitakse "sinisest metsast".
Otsisin ja otsisin ja peale innukat google translator kasutamist sain teada, et aprilli keskkoht on just see õige aeg sinna minemiseks.
Meie jaoks siis sai selleks aprilli keskpaigaks eilne päev.
Selline ilmateadete järgi vihmapäev.
Õnneks oli päikest ka.
Võrdselt palju.
Vihmaga on siin selline lugu, et vihm on tüüpiline nähtus.
Olen juba nii ära harjunud, et enam ei pane tähelegi.
See on nagu loomulik osa päevast.
Jalutadeski märkab vihma alles siis, kui vett pangedest krae vahele kallama hakatakse.
Vihm on uus päike või nii :D
Ja üks tore asi veel- vikeraart näeb peaaegu iga päev!
Nojah,
Igatahes istusime autosse ja sõitsime Waterloo linna.
Sinna samusesse, mille lähistel Napoleon I ühel kenal juunikuu päeval peksa sai.
Ma lihtsalt pean selle siia panema.
No hakkas kummitama kohe.
Ja just selle variandi.
Sest ma ei salli mitte ühegi nurga alt üldse ABBA't.
...aga mulle kohutavalt meeldib Meryl Streep.
Ja kui tihti ikka avaneb võimalus näha Pierce Brosnanit ja Colin Firthi kontsadel koperdamas :P
Eks.
....
Linnas oli eesmärgiks jõuda hommikusele kirbu- ja antiigiturule.
Sõitsime Carrefouri parkimisplatsile ja ei midagi.
Tühjus.
Mis siis ikka.
Suundusime turismiinfosse, kus üliagar tädi muudkui seletas ja seletas, et kuidas jõuda Hameau du Lion või noh lõviga künka juurde ja kõige olulisem, et kuidas leida üles see müstiline sinine mets.
Otsides teed, mis linnast välja viiks, koperdasime avastuse otsa, et Waterloos on veel üks Carrefour ja selle ees laiuski üks päris vahva turg.
Waterloo pühapäevahommikune turg meeldis mulle rohkem, kui Tongereni oma.
Seal ei olnud nii palju ühkelt laudadele üles seatud asju, millede hinda sa küsidagi ei julge.
Waterloos oli rohkem träni ja nii.
Enamus asju vedeles kastides, kus sai kolada.
Just see mulle meeldis!
Sest mulle meeldib kohutavalt kolada ja väikene uudishimulik troll endas lahti lasta.
Mõnus.
Ühes kastis vedeles ehe nõukaaegne kuuseladva kaunistus.
Meilgi on selline kallihinnaline antiikese kodus :)
Igatahes.
Ma leidsin endale ka midagi...
Nii kaunis.
Enne lahkumist kuulsime selja tagant kõlavat: "Käi p***se!"
Ilmselgelt oli seal teisigi eestlasi.
Nii südantsoojendav....
Igatahes.
Lõpuks leidsime ka künka.
Ja nägime ära lahinguvälja ja lõvi ja värki.
Muuseumitesse ei läinud.
Mõni teine kord ehk vaatame Wellingtoni ja Napoleoni vahakujusid, mis on "better than real life!" :P
Lõpuks tuli päike välja ja peale imekitsastel ja auklikel teedel seiklemist jõudsime metsa.
Hallerbos metsa, mille sinise vaiba moodustavad Hyacinthoides non-scripta õied.
See oli jalustrabav vaatepilt, mis meile avanes!
Täiesti uskumatu!
Seda ei saa kirjeldada ja fotod ei suuda seda edasi anda.
Seda peab ise nägema.
Sest see mets elab.
Sinise kõik erinevad toonid muutuvad igal sammul.
Piisab pilvede ja päikese mängust ja tekib tunne, et see mets elab.
Sinine lillevaip voolab puude vahel nagu jõgi.
See on uskumatu vaatepilt.
Awwwwwwwturistikas ka...
Ei saa ju ilma noh.
Ja tõestus, et ka Svammi oli kohal...
Seal metsa vahel jalutas üks veider taat kahe koera ja pasunaga.
Ta lihtsalt jalutas ja aega ajalt jäi seisma ja puhkus oma pasunat ja siis jalutas edasi.
Naeratas möödujatele ja neile, kes keelt mõistsid poetas paar sõnagi.
Veider vana mees.
...aga vähemalt sobis see pasuna hääl sinna metsa kajama suurepäraselt.
Väga raske oli sealt lahkuda...
Aga päev oli alles poole peal ja tuju nii hea- niiniiniihea, et otsustasime ikkagi sõita edasi ja vaadata veel lillede ilu.
Sõitsime Brüsseli külje alla Château de Grand-Bigard kevadlillede näitusele.
Tuhanded tulbid, nartsissid ja liiliad...
Suur kasvuhoone lilleseadetega...
Minu jaoks oli see väikene paradiis!
Tuhanded tulbid, nartsissid ja liiliad...
Suur kasvuhoone lilleseadetega...
Minu jaoks oli see väikene paradiis!
Komme ehitada majade välisfassaadide sisse kohakesi pühakujude jaoks on kuidagi eriti armas.
Väike kabel täis orhideesid...
Urmo lemmiklill ja minu vastavastatud lemmikud :)
Et pilt oma mehelikku väärtust ei kaotaks...
...Üks draakon oli oma jala kaodanud...
Tulbisüda ehk aaakuinummikas!
Mulle meeldib siin see, et peaaegu kõikjale on koerad lubatud.
Tartu botaanikaaias võid sa ainult und näha, et su sõber sinuga koos jalutab...
Siin aga on kõik okei, kuni neljajalgne on rihma otsas ja peremees korralikult käituda oskab.
Minu väike tulbifanatt eelistaks aias ilmselgelt roosasid toone...
Aias oli varjul ka üks donjon :)
Ma tõesti ei teadnud, mis asi on "donjon".
Nüüd siis tean, et see sõna tähendab keskaegset tugevat torni põhimõtteliselt...
Torni sisse viis pisikene peidetud salauks..
...ja torni teisel korrusel oli suur kaminakoht ja väikese akna all kitsas kivist pink.
Tunne oli küll väga keskaegne...
Üks päikeselaik peale vihma...
Suures heldimuses soetasime endile ka veel valmimata lilli :)
Oranžid... Õigemini päikeseloojanguvärvilised kallad ja lõhnavad piibelehed.
Nüüd on ainult aeda vaja...
...
Ja päeva lõpetasime me hiiglasliku raua aatomiga.
Belgia Eiffeli torniga, mis rajati 1958 aasta World fair ajal.
Atomium.
Sisse me ei läinud, sest järjekorrad ja rahvamass olid meeletud ja see on tõenäoliselt üks neist kohtadest, kuhu Svammit viia ei saa.
Mind isiklikult väga ei kutsunud ka.
Noh, kõrgused ja kitsad ruumid ja trepid ei ole minu teema eriti...
Sellised lood siis seekord....
