Meeldis see lugu sulle põhjusega?
Või meeldis niisama?
Meeldis selle pärast, et igatsed kedagi teist?
...Või mind?
Miks ma üldse vaatasin?
...Sest ma ei oska sind ära kustutada sealt...
Miks ma nii naiivne olen?

Kus kurat on mu restardinupp?

Täna on nii palju küsimusi peas.
See ei ole hea.
Sest mul on tunne, et alati kui leian mõnele neist vastuse, siis tekib kohe kaks uut küsimust asemele.
See on nagu wikipedia artiklite lugemine.
Lõpuks on sul kümmekond viidet lahti...
Justkui keeruline seeneniidistik mullas.
Kohutav.

Aga ma ei tohi ometigi araks lüüa.
Pean neid küsimusi esitama endale.
Küsimusi!
...Mis edasi saab?
Kas ma peaks panka minema?
Kas ma peaks juba mõtetega uues kodus olema?
Kas ma tõesti täidan seda taotlust praegu?
Jah!
Olen ma hull?
...Loodetavasti mitte.

Kas Herne korter jääb minevikku?
...Või saan ma ta kaasa võtta?
Kas ma olen valmis tast loobuma uue kodu pärast?
Kas ma tahan uut kodu?
Kui ma tahan, siis kas ma tahan tõesti kolida ainult paarisaja meetri kaugusele vanast kodust?

Kas see kõik toimub üldse päriselt?
Kas tõesti olen ma peagi taas Tartus?
...Ja kas ma tõesti sõidan varsti ringi punutud korviga jalgrattal?
Ja kas kõik mu draakonipuud mahuvad veel korterisse?

Ja põhiline...
Mis saab siis, kui ma ei saa seda kõike?
Kas siis olen ma lihtsalt rahu täis Hernes ja vaatan, mis edasi saab?

Kui keeruline.