Tegime koolis installatsiooni tunnis miskit karistuse teemat ja noh... Ajanappuse tõttu kuivas idee väikeseks junniks, aga käib ka. Põhiline on see, et mul pole enam mitte kunagi installatsiooni tunde! Mitte kunagi! Skulptuuri ka mitte!
Nagu LÕPUKS OMETIGI!

Reedel olin siis koolis ja jamasin veel viimaseid hetki nende kätega ja siis tuleb üleni rõõmus ja särav Ahto ja käitub nagu laps. A'la et- ma tean midagi, mida sa ei tea :)
Teadiski. Ta nägi kaltsuka aknal polaroidkaamerat. Jooksime kohe järgi sellele.
Nüüd on see jupp siis ka mul olemas!
Ootan veel pabereid ja ongi kõik. Saan selle masina ka ära proovida.
Nii muuseas mainin, et mu Agfa on supermasin. Ma olen sellest nii hullus vaimustuses, et mul pole sõnu...

Käisin Kohtla-Järvel ka. Vanaema korteris kolasin ajaviiteks sahtlites ja karpides. Laupäevahommikuti vanaema juures on alati mõnus olla. Päike paistab tuppa ja igal pool ona vanaema lõhn ja lilli on palju ja sulle pidevalt pakutakse midagi :)
Igatahes leidsin ma sealt sellised rahatähed. Maitea, see Borati teema jättis mind külmaks, aga millegipärast itsitama ajas küll, kui ma lambist vanaema nahast karbist rublade vahelt leidsin need tsuksipiltidega kasastani rahatähed...
Tegelt pani mõtlema, et kust ta need sai üldse?!

Selliseid lugusid veel ka, et mu koer on maruvanaks jäänud ikka ja imelikumaks ka sellevõrra. Näiteks, avastasime me, et ta käib nüüd magamas ajalehekorvis. Tobe on see, et see korv on poole väiksem kui tema ja läheb alt kitsamaks. Kuidas ta sinna sisse ronib? Või välja? Müstika.
Aga kui selline ase talle rõõmu teeb, siis las ta olla...
Pistsin ta vanni ka ja kui välja tõstsin, siis ta läks otsejoones minu tuppa. Ma pistsin karjuma ja ähvardama ja selle peale ta lihtsalt seisatas korraks keset mu puhast vaipa, vaatas mulle otsa ja siis lihtsalt viskas pikali ja hakkas mõnuga ennast kuivatama mu vaiba sisse.
Jobu.
Laupäeval andis vanavanaema mulle Tõmmu kommi. Ma ei tahtnud ja panin diivani käsipuu peale. Pätu lamas mu süles ja komm oli ta nina ees. Järsku hakkas ta meeletult niutsuma ja üldse veidraid hääli tegema. Ma paanitsesin, et tal on valud või maitea mida...
Aga tema tahtis seda Tõmmu kommi!
Veelkord- JOBU!
Sõi kommi ära ja magas edasi.
Kurat küll. Nagu kui tal õue on vaja minna, siis ta lihtsalt istub ukse juures ja kannatab. Võtaks siis rihma hambusse või uluks. Ei, ta kannatab. Kui vesi on kausis otsas, siis ta lihtsalt istub kausi juures ja on janus. Kolistaks kausiga või midagi, ei.
Aga Tõmmu kommi pärast on maja kisa täis...

Emme ostis mulle veel sellised raamatud ka. Nüüd läheb küll hullumajaks :)
Mina köögist välja ei tule enam!