Mul on kõige fääbulousimad kingad, mul on suht popp Supilinna trepp ja SEE laul ON minust ja mu ripsmedušš on tänase õhtu lõpuks kõvasti õhem...

 



Viissada aastat peavalu.

Pea valu.

Ehk tunne on lihtsalt selline.

Migreenine.

 Viie päeva migreeni ime, ehk "jess" jälle arsti juurde.

 

Hakkab juba kergelt tekkima tunne, et mu elu kuulub meditsiinile.

Küll toetan ma arste, kes rääkida tahavad ja siis neid, kes surkida tahavad.

Kiirabi on mu teine kodu viimasel ajal ja millegi pärast hakkab tekkima tunne, et üleüldse veedan ma erinevates kliinikumi osakondades rohkem kvaliteetaega kui kodus.

No ja nüüd siis esmaspäeval jälle otsast peale...

Seekord on natukene teisiti kõik, sest ma kardan arste veelgi rohkem (on see võimalik üldse)!?

Tänu elu esimesele operatsioonile, mille tagajärjel saan ma kord kuus fakinghellmispõrgupiinvalus hormoonsüste, ei taha ma enam üldse kitlites isikuid näha.

Vaikselt hiilib küll peas mõte, et enne hüppaks merre, kui arste külastaks.

Aga noh...

Kui nüüd arvesse võtta minu (eba)õnne, siis tähendaks merre hüppamine minu puhul lihtsalt veel rohkemaid komandeeringud haiglate hallidesse koridoridesse.

Iseasi muidugi, et kui hüppaks merre Ida-Virumaal, siis oleks lootus- või pigem ikka väga suur tõenöosus, et sealsed arstid viivad oma suures "aitamise tuhinas" ise selle töö lõpuni.

Aga tundes ja teades Idabloki arste ja haiglaid, siis saaks see lõpp olema midagi keskaja piinamisvõtete sarnast ja väga aeglane, aga seejuures jällegi vääramatu.

Ma vihkan arste.

Ilmselt aga mu keha mitte piisavalt, et ta mind kogu aeg nende küüsi küüditab.

Fakknoh.

See peaks kõlama varahommikul ja ereda päikese käes...

...aga ööst on vist saanud minu päev.

Niisiis öistel Tartu tänavatel.

Minu klappides.

Minu sammude taustaks.

Helid, mis jäävad maha tänavale siis, kui mina juba ammu nurga taha ja pimedusse kadunud olen :)

Ehk noh.

Tuju on vist küllaltki hea :)

Või midagi sellist...

...vahelduseks.

Üheks öökski!

Kahtlustan, et selle pärast, et sügise lõhna on öösiti õhus tunda.

Eilsel ööl oli ta igatahes kohal.

Jahe ja kaduva lõhna täis.

Puud loovutasid vastu tahtmist lehti ja vihm ei tahtnud kuidagi tibutamist jätta.

Mõnus ju!

Meil on pidupäevaline vaikelu suure kolinaga!

Sombuse ilma pidupäev.

...ehk kui suur Hiir on kodust ära, siis on kassidel pidu, mis hõlmab pallirajaga laamendamist :)

Eile käisime metsas seenel.

Riisikatest sai kastet ja kukeseentest pirukas.

Täna ronisime uuesti grüünesse ja korjasime mustikaid ja pohli.

Need said jääkambrisse peidetud.

Suht hea tunne. 

Justkui oleks viisaastaku plaani nelja aastaga täitnud või midagi...

...ainult üks asi kriibib hinge.

Svammita olemine.

Või noh.

Nüüdseks siis juba VIIE AASTASE Svammita olemine!

Jah, tal oli juubel.

Jah, tal on juba väga peen hall vuntsis ja tukas.

Jah, ta on endiselt sama kallis!

...tegelikult veel tuhat korda kallim!!!

No ja selle pärast olengi nii kurb, et ma ei oska ilma oma Sitarattata elada ju...

Svammi on terve suve Saka külas mõisahärrat mänginud ja närilisi terroriseerinud ning lisaks (vanaema meelehärmiks) oma  kaevikute projekteerimise mõtted kõik kenasti teoks teinud.

Ja boonusena hakkas ta harrastama ka hobiaedniku eriala.

Kah vanaema meelehärmiks, sest nende nägemus lillede asukoha ja peenrakujunduse osasas ei taha kohe mitte kuidagi ühtida.

Et noh, tal on fun ja chill.

Aga mina?!?!

Mul on ju suht debor olla.

Jalutada pole kellegagi ja metsa all on seda kurvem, et ei kostu lähenevat ja kaugenevat käppade müdinat.

Imelik on üldse olla, kui ei pea pidevalt paanitsema kellegi pärast.

Ja nõme on, kui pole kedagi kiruda, kui õues on rõve ilm ja peab sinna ikkagi minema.

No ja voodist välja veeremiseks on ka aina raskem põhjuseid leida.

Svammi, palun tule koju!

Kaheksa kuud turvaliste kellaaegadega täidetud anonüümseid hiigelringidega teid...

...kuni täiesti juhuslikul päeval.

Täiesti võõras linnas.

Teel kohvikusse.

Turvaliselt.

 Juhtub maha magatud teeots.

Ja tagasipööre mööda tundmatuid kõrvalteid.

Olen teisel tänaval ja kõnnin.

Pilk otsib seda neetud kohvikut, kuni põrkan kokku sildiga, ja mitte miski ei ole enam turvaline.

Kardetud ootamatu kohtumine.

Küll teises vormis, aga veelgi hirmuäratavam.

Mitte miski ei ole kohutavam ootamatusest.

Mitte miski ei ole kohutavam vaikusest.

Seal ma olin.

Ainult mina ja suured tähed.

Kaheksa kuud ma kartsin ja seal ma seisin.

Tabatud ootamatult.

Täiesti kaitsetult vaatamas tõtt selle suure sildiga.

Jah, ma olingi see kits läheneva auto tulede rambivalguses.

 Ma ei ole ennast mitte kunagi tundnud nii alasti.

Ma ei teadnudki, et on võimalik kukkuda maha ja puruneda miljoniks killuks.

Ma ei teadnudki, et on võimalik, et sulle kasvavad murdosa sekundi jooksul alla juured ja sa kivistud tummaks kujuks.

Ma ei teadnudki, et süda saab jätta vahele nii palju lööke ilma, et inimene meditsiinilises mõttes surnuks kuulutataks.

Ma ei teadnudki, et üks paber mõne sõnaga suudab karjuda nii kurdistavalt.

Ma ei teadnudki, et üks pastakas võib olla nii neetult raske selle neetud paberi kohal.

Ma ei teadnudki, et...

 

...ma ei teadnudki, et ma elasin selle üle...

...aga ma tean, et ma tahtsin öelda ainult seda, et ma olen nii meeletult uhke!

Ma tahtsin öelda, et mavaatasinsedaKoduniikaualummatult!

Ma tahtsin öelda, et ma naeratasin.

Ja ma tahtsin öelda, et kogemata olin üle väga pika aja jälle tüüpiline vääramatu jõuga looduskatastroof, sest nina põrkas vastu musta värvi, sest prillid jäid teise kotti ja ma ei märganudki, et aru saamine ja uudistamine viisid mu liiga lähedale ja ma tahtsin selle pärast vabandada.

...aga pastakas oli nii raske.