Rüütellikke printse valgetel hobustel ei ole olemas.

Või on?

Teiste neidude maailmades vist on.

Minu maailmas neid ei ole.

Isegi printsideks muutuvaid koletisi mitte.

 Ma ei ole printsess kah kahjuks.

Ilmselgelt.

Minu võluvad printsid tulevad ja on ja suunavad oma valged hobused kohe eemale mu lossist kui mure silmapiirile ilmub.

Nad ratsutavad ära sõpradega õlut jooma kohe kui minu küljest laguneb mõni tükike.

Kui mul on tunne, et minu sees on selline segadus, et ma ei leia ruumi olemas olemiseks, siis nad kaovad julgelt- rind kummis ja vaikides.

Eksole.

Viimase asjana jääb ikka kajama see: "Sa oled eriline" ja siis lõppu see igavesti vihatud "...aga".
Ma tean, et kui ma jääksin ootama, et mõni prints ehk päästaks mu, siis ma hauduksingi igavesti klaasist kirstus, õun kurgus või saaksin lamatised igavesest unest kusagil kopitanud tornis.

Võibolla ei ole need printsimuinasjutud päris minu teema?

Järsku peaksin pilgu mõne teise žanri suunas pöörama?

  "Bambi" ja "Inetu pardipoeg" ongi mulle alati rohkem meeldinud kui klassikalised Tuhkatriinud ja nii.
Ma vist olen pigem mõni hall hiireke kusagil muinasloos, kellest ei räägita, aga kes ootab seda kedagi, kes märkaks seda kui palju võib ühe väikese nähatamatu närilise hinges olla katki.

Aga üks mürgitatud punane õun oleks teretulnud nähtus küll.
Printsess või mitte.

Niisiis... Hea kuri nõid...

...Kui nii saab öelda?!

Hea kuri nõid, mu aadress on peaaegu venemaa, eks!

Ja nii ongi...

Lihtne.

 Kodutee ei möödu kunagi piisavalt kiiresti ju...

Lugesin autos läbi raamatu ja lugesin üle kõik akna tagant mööda libisevad aiad, kus leidub hortensiapõõsaid.

Kogesin sada hirmu ja miljon ootusärevust.

Just selle kõige tõttu ongi nii hea tagasi olla.

Tuttavatel tänavatel.

Jalutada linnas, mis tundub maailma kõige parem kolkaküla :)

...aga rääkides kolgastest.

Kui ma püüaks kinni kuldkala, kes pakuks mulle ühe soovi täitumist, siis ma sooviks, et kohe peale Leedut algaks Saksamaa.

Ausalt.

Vabandan ka, aga no tõesti...

Kuigi korraks nägime ka Poola kenamat küljekesekesekest.

Toruni linnakest.

Kopernikuse sünnilinna.

Muinasjututeemaliste kujude linna.

Draakonite linna!!!!!!!!!!

 Toruni hiiglase kapist lootis Urmo leida mõne hiiglasliku küpsise, et nälga leevendada...

Aga noh.

Nukuteater turistidele vastu ei tule selles osas :(

Ja tänaval kohtasime oma sihtpunkti, milleni oli jäänud veel enam kui 1000 kilomeetrit lõputuna näivaid teid...

Ja Svammigi hakkas juba närviliselt aknast igatsevaid pilke välja heitma.

 

Igatahes on hea olla Tartus.

Nii hea.

Peaaegu sama hea oli käia Idablokis ja Rakveres.

...Aga ainult Tartus on see õige koha tunne.

See rahu ja kodused toimetamised.

Käisime kilakola laadal ka.

Ja seal ootas mind roheline kirst.

Selline ideaalne.

Just minu maitse.

Ta lausa kutsus mind enda juurde!

Ja koju me rändasime.

Jah, ma usun siiralt, et see kirst tuli mu juurde põhjusega.

Et anda mulle tööd.

Et kinkida mulle võimalus ta eest hoolitseda ja oma paljud kurvad mõtted eemale peletada.

Nii, et renoveerimine alaku! :)

Svammigi tuli appi ja asus köit tassima :P

...sest linaõlipudel tema väikeste lõugade vahele ei mahu ju.

Kaspar sõjaväes

sihib kaitsetut jänest.

Päike loojub nüüd.

...no ma proovisin vähemalt, eks :)

Ole tubli!

Neli päeva veel!

NELI!

...koduni, Tartuni...

Neli päeva selle "kõik on teisel pool rohelisem" teemani :)

Nii põnev, et võta või kohver ööseks kaissu!

Miljon öist luupainajat ja ühe hiire piinarikas surm (kuradi Svammi).

Sedasi võiks ju kokku võtta ühe suhteliselt niru päeva.

Eksju.

Aga ei võta.

Ma keeldun seda tegemast!

Lihtne.

Ma võtan selle päeva kokku nii:

...Ja kui nüüd veel kogu hingest kaasa laulda... :)

Kingapoed ja fatamorgaana.

Taaskord.

Jah, mulle jõudis pakkimise käigus taas kohale, et mul on LIIGA PALJU kingi!

...Ja ometigi ei ole mitte kunagi mitte midagi sobivat jalga panna.

Ja tõsi ta on- see ei ole vabandus!

Ja tõsi ta on, et ma ei tohiks neid juurde soetada pidevalt.

Aga nad olid nii ilusad.

Seisid seal riiulil.

Ainus alles jäänud paar ja minu number!

No ma tean, et nad olidki just minu jalakeste jaoks loodud ju!

Niisiis- vabandused, meeleheide, nõrk iseloom ja ettekääne: "agamaolenjunaine!!!".

Pean tunnistama, et jube mugavad on :)

...Ja siis kordub see sama vana lugu (lihtsalt teises võtmes) aianduskeskuses.

Lilled!

Hortensiad, lavendlid, jasmiinid ja kõik teised roosad, valged, helesinised ja ülejäänud vikerkaar.

Millal ma õpin piiri pidama?!

Ah?

...Ja lõpuks kordub see muusikaga.

Mõnikord on mõne looga nii, et ta ununeb ära.

Ja sa ei kuule teda päevi, kuid, aastaid.

Ja siis ühel päeval ta tuleb su juurde tagasi ja siis ei suuda teha mitte midagi muud, kui kuulata teda.

Uuest ja uuesti ja uuesti...

No ja nii ta läks.

See kõigekõige nunnum mees jalutas tagasi.

Ja muud ma enam ei kuule...

Ohkuidas tahaks ta kaissu haarata ja seda nunnut punnut patsutada!

Muud ei teekski päevad läbi :D

Väike kõrvuliigutav puppylove või nii.

Ega korilast must välja ei juuri...

 

...isegi mitte Belgias :)

Ja isegi mitte siis kui hommikul juba on 30 kraadi sooja!

 

Kuigi pean tunnistama, et ma võitlesin visalt selle tundega mis igal aastal sunnib istutama, idandama, kastma ja näppe mulda pistma.

Terve kevade sain hakkama.

Pool suvegi.

...Aga siis ma ostsin virsikuid...

Ja need nõmedad kivid ei andnud rahu.

Enne kui mõeldagi suutsin olin juba aiapoes mullakoti ja pottidega kassas.

Akanalaua kasvuhoone on mul nüüd ka!

Aga eks iseenda ja oma iseloomu vastu ei võitle. 

Virsik muidugi muhvigi ei tee.

Lihtsalt passib mullas.

Aga sinine vihm (Wisteria sinensis) kasvab mühinal!

See imeilus puu kasvab siin paljude majade uste kohal ja kevadel kui ta õites oli, siis oli see vaatepilt lausa lummav.

Urmol õnnestus kusagilt mulle paar kauna tuua ja viis seemet rändas potti.

Kaks istikut tuli üles.

Tobe on see, et seda, kas ta hakkab õitsema või mitte, saan ma teada alles 15 aasta päras...

... Ja kui ta 15 aasta pärast ei õitse, siis ma saan küll ikka päris vihaseks :)

No ja siis see kuumus.

Õhh.

Kus on see kuulus Belgia lõputu vihmasadu, kui teda vaja on?! 

Isegi Svammi sulab kohe üles.