Rüütellikke printse valgetel hobustel ei ole olemas.

Või on?

Teiste neidude maailmades vist on.

Minu maailmas neid ei ole.

Isegi printsideks muutuvaid koletisi mitte.

 Ma ei ole printsess kah kahjuks.

Ilmselgelt.

Minu võluvad printsid tulevad ja on ja suunavad oma valged hobused kohe eemale mu lossist kui mure silmapiirile ilmub.

Nad ratsutavad ära sõpradega õlut jooma kohe kui minu küljest laguneb mõni tükike.

Kui mul on tunne, et minu sees on selline segadus, et ma ei leia ruumi olemas olemiseks, siis nad kaovad julgelt- rind kummis ja vaikides.

Eksole.

Viimase asjana jääb ikka kajama see: "Sa oled eriline" ja siis lõppu see igavesti vihatud "...aga".
Ma tean, et kui ma jääksin ootama, et mõni prints ehk päästaks mu, siis ma hauduksingi igavesti klaasist kirstus, õun kurgus või saaksin lamatised igavesest unest kusagil kopitanud tornis.

Võibolla ei ole need printsimuinasjutud päris minu teema?

Järsku peaksin pilgu mõne teise žanri suunas pöörama?

  "Bambi" ja "Inetu pardipoeg" ongi mulle alati rohkem meeldinud kui klassikalised Tuhkatriinud ja nii.
Ma vist olen pigem mõni hall hiireke kusagil muinasloos, kellest ei räägita, aga kes ootab seda kedagi, kes märkaks seda kui palju võib ühe väikese nähatamatu närilise hinges olla katki.

Aga üks mürgitatud punane õun oleks teretulnud nähtus küll.
Printsess või mitte.

Niisiis... Hea kuri nõid...

...Kui nii saab öelda?!

Hea kuri nõid, mu aadress on peaaegu venemaa, eks!