Kodutee ei möödu kunagi piisavalt kiiresti ju...

Lugesin autos läbi raamatu ja lugesin üle kõik akna tagant mööda libisevad aiad, kus leidub hortensiapõõsaid.

Kogesin sada hirmu ja miljon ootusärevust.

Just selle kõige tõttu ongi nii hea tagasi olla.

Tuttavatel tänavatel.

Jalutada linnas, mis tundub maailma kõige parem kolkaküla :)

...aga rääkides kolgastest.

Kui ma püüaks kinni kuldkala, kes pakuks mulle ühe soovi täitumist, siis ma sooviks, et kohe peale Leedut algaks Saksamaa.

Ausalt.

Vabandan ka, aga no tõesti...

Kuigi korraks nägime ka Poola kenamat küljekesekesekest.

Toruni linnakest.

Kopernikuse sünnilinna.

Muinasjututeemaliste kujude linna.

Draakonite linna!!!!!!!!!!

 Toruni hiiglase kapist lootis Urmo leida mõne hiiglasliku küpsise, et nälga leevendada...

Aga noh.

Nukuteater turistidele vastu ei tule selles osas :(

Ja tänaval kohtasime oma sihtpunkti, milleni oli jäänud veel enam kui 1000 kilomeetrit lõputuna näivaid teid...

Ja Svammigi hakkas juba närviliselt aknast igatsevaid pilke välja heitma.

 

Igatahes on hea olla Tartus.

Nii hea.

Peaaegu sama hea oli käia Idablokis ja Rakveres.

...Aga ainult Tartus on see õige koha tunne.

See rahu ja kodused toimetamised.

Käisime kilakola laadal ka.

Ja seal ootas mind roheline kirst.

Selline ideaalne.

Just minu maitse.

Ta lausa kutsus mind enda juurde!

Ja koju me rändasime.

Jah, ma usun siiralt, et see kirst tuli mu juurde põhjusega.

Et anda mulle tööd.

Et kinkida mulle võimalus ta eest hoolitseda ja oma paljud kurvad mõtted eemale peletada.

Nii, et renoveerimine alaku! :)

Svammigi tuli appi ja asus köit tassima :P

...sest linaõlipudel tema väikeste lõugade vahele ei mahu ju.