Tegime laupäevase väljasõidu siit põldude vahelt üldse mitte väga kaugele.
Mul on absoluutselt kohutav eelvarvamus alati kõigi linnade suhtes, kus elavad prantsuse keelt kõnelevad inimesed.
Häbi mulle.
Aga prantslased ei ole just kõige puhtam rahvus ja oma neljakäpaliste sõprade järelt koristamine on neile ka täiesti üle jõu käiv tegevus.
Nii ongi kõik prantslaste linnad ühed meeletud miiniväljad.
Ja niisama räpased ka muidugi.
...Aga üllatusüllatusüllatus!
Namur ei tervitanudki meid prantslasliku räpasusega :)
Tervitas hoopis silmnähtavalt vähem räpase olekuga.
Pisikene linn kahe suure jõega ja mäe otsas kõrguva Tsitadelliga (googlipilte ka noh siit).
Ja mis minu jaoks kõige olulisem- Namur on sellise kunstniku nagu Félicien Rops (töid saab vaadata siit) kodulinn!
Üks mu lemmikkunstnikke ja värki noh...
Siiski alustasime mäe otsa ronimisega.
Tuleb tunnistada, et see kindlus on tõesti võimas ja meeletult suur.
Kusagilt jäi silma, et Napoleon olevat seda kindlust nimetanud "Euroopa termiidipesaks", kuna see kindlus sisaldab endas meeletult palju maaaluseid käike.
Turismiatraktsioonina on ta veidi veider.
Läbi saab kindluse käia suures osas tasuta.
Tasulised on muuseum ja käigud ja rongisõit mööda kindlust ja linna ja mingi osa kindluse aladest on ka tasuline.
Veider süsteem.
Aga noh, vähemalt ei pea vaate eest maksma :)
Isegi minusuguse kõrgusefoobiku jaoks.
Eriti tore on see, et jõe peal sõidavad väikesed ülinunnud paadid, mis kannavad ühistranspordi rolli.
Pilet on 0,50 senti ja peatused iga natukese aja järel.
Kõige odavam turistitamise viis ja sightseeing seal linnas.
Odavam kui spetsiaalsed laevad :P
Kohati oli tunne nagu Lyonis.
Osa jõgede äärsetest alleedest olid nii sarnased ja armsad.
Vaimult on see linn küll meeletu kultuurimeka.
Rohkem küll kirjakunstile pühendatud.
Siiski leidsin tänavatelt ka natukene pintslikunsti :)
Siiski leidsin tänavatelt ka natukene pintslikunsti :)
Ja lõpuks me seadsime sammud Ropsi muuseumi!
Ütleme nii, et sain enam kui suure kunsti-ande-ideede-inspiratsiooni üledoosi!
Kuigi jah, Rops on rohkem karikaturist, kuid see ei vähenda tõsiasja, et ta oli meeletult andekas ja tema tööde teemad on mulle kuidagi...
Ma ei teagi.
Need meeldivad mulle.
Inspireerivad.
See kogemus jääb küll pikaks ajaks meelde.
Aga kuna muuseumisse sisse kolida ei saa ju, siis võtsime Svammi ja läksime jäätisejahile :)
Ja Namuri soovitan külastada kindlasti.
Igatahes...
Namur vaadatud ja kell ei olnud veel väga palju ja ilm oli ilus.
Sõitsime Dinanti poole.
Namur vaadatud ja kell ei olnud veel väga palju ja ilm oli ilus.
Sõitsime Dinanti poole.
Imearmas ja imepisikene linnakene jõe ja kaljuseinaga.
Väga nunnu linnake.
Noh, nad kõik on sealkandis...
Üks tsitaat, mis mulle eriti hinge läks, oli Hugo oma.
Inglise keeles oleks ta siis, et: "How sad to think that nature speaks and mankind doesn't listen."
Ma ei ole just parim tõlk, aga midagi taolist siis, et on kurb mõelda, et loodus räägib aga inimkond ei kuula.
Tõsi ta on.
...ja nii meeletult kurb.
Noh, nad kõik on sealkandis...
Jõe äärsel jalutusrajal on iga natukese aja järel mõne kuulsa prantslase mõttetera.
Üks tsitaat, mis mulle eriti hinge läks, oli Hugo oma.
Inglise keeles oleks ta siis, et: "How sad to think that nature speaks and mankind doesn't listen."
Ma ei ole just parim tõlk, aga midagi taolist siis, et on kurb mõelda, et loodus räägib aga inimkond ei kuula.
Tõsi ta on.
...ja nii meeletult kurb.
Veel saime teada, et see kant on suur maasikate kasvatusala ja nii ei ole imestada, et kõik mida teede ääres pakutakse on seotud maasikatega.
Isegi maasikaõlu on...
(Teel sinna selgus muidugi see, et absoluutselt igal linnal sellel teekonnal on oma kindluse varemed kalju otsas :P )
Dinant oli keskajal meeletult rikas linn, kus toodeti messingust esemeid ja kontrolliti jõel liikuvat kaupa.
Leffe kloostri kodu on ta ka ja Leffe õlle muuseum on seal linnas samuti olemas.
Ka selle linna keskne ja kõige olulisem asi on üllatus-üllatus kindlus mäe otsas!
Sellest linnast on pärist ka mees nimega Adolphe Sax, kes leiutas saksofoni ja viimane on ka asi, mida sa igal nurgal kohtad.
Järgmisel kohal märkimisväärsetest asjadest on selle linna küpsised!
Nimi on neil couque de Dinant.
Mitte lihtsalt küpsis vaid küpsis, mis koosneb põhimõtteliselt ainult jahust ja meest ja säilib fucking forever.
Närida teda ei saa eriti.
Lutsutama peab ja maitse on nagu meega parankal :)
Aga kui ilusad nad on!
Muidugi on nad superkallid ka, aga ostes saab kaasa lehe küpsise üpriski põneva saamislooga ja meile anti ka tükikesi proovimiseks.
Avastasime, et Brasserie La Caracole asub Dinantis ja muidugi soetasime ka ülejäänud õlled nende valikust.
Otseloomulikult ilutses Saxo õllepudelil tigu saksofoniga ja õlu maitses ka, nagu teda oleks laagerdatud saksofonitorus :)
Vot selline veider linn...
Aitäh, et välja kannatasid!
Magritte on vist ainus sürrealist, kes mulle meeldib ja nüüd võin küll öelda, et sain kunstiüledoosi...
Ausalt.
...Ja Brüssel ei teinud järjekordselt mitte midagi selleks, et mulle meeldima hakata.
Null.
Ainus uus avastus- Brüsseli Püha Järi draakonit tapmas :P
Ainus uus avastus- Brüsseli Püha Järi draakonit tapmas :P
Endiselt eriti nõme tsurkade ja mõttetute ametnike linn.
Siiski pean tunnistama, et see kord oli ainus kord kui mulle meeldis Brüsselis käia.
Hoolimata vihmast ja väsimusest.
See oli parim Brüsselikülastus!
Võib olla oli asi muuseumis või hoopis TinTini koera Snowy võtmehoidjas või hoopis maasikabanaanišokolaadiBrüsselivahvlis?!
...Võib olla hakkan ma lihtsalt heldima?!
Ei tea, aga hea tunne jäi külge :)
Üllatavalt pisikene park väga suure ja võimsa ehitisega, mis on kõige kaunim vaadata öösel autoga mööda sõites :)
Ja teel koju näitas Urmo mulle veel Tieneni linna kiriku varemeid.
Imeilus!
Tõsi ta on, et Belgia oleks üks viimastest kohtadest, kuhu elama koliks, aga samas mõttetu ta küll ei ole.
Mulle nüüd juba täitsa meeldib :D
