Tartu tundub iga päevaga aina lähemal ja lähemal...

Igatsen hullupööra neid tolmuseid tänavaid.

Igatsen meeletult kodu.

...Seal ei oota enam mitte midagi endist...

Hoolimata sellest on tunne, et kõik minu sees ja mu ümber ikkagi ootab seda pisikest linna.

Mu truu iPod valib meeleheitlikult just neid lugusid, mis mind Toomemäe jalutuskäikudele üha tagasi viivad.

Täna ta valis selle loo.

Loo, mida ma kunagi ära ei andnud, aga alati seda üht kindlat teekonda läbides salaja kuulasin.

Seda teed ma enam kunagi ei kõnni.

...Aga ära teda ka ei unusta.

Leian talle uue koha Tartu tänavail.

Muudan ta lihtsalt unelemise looks.

Svammiga jalutamise looks.

Sügisel värvilistes lehtedes sahistamise looks.

Talvel lume langemise imetlemise looks.

Nii hullupööra tahaks juba Tartusse!

Koju...