Järelhüüe.

Seoses selle uisutamisega...
No ma ei tea kuidaskusmikskurat ma pahkluu nii välja väänasin, et mul on jalg nii paistes, et noh...
Noh.
Paistes.
Kõndida ei saa... Jalanõusid jalga panna ei saa. Sokki ka mitte :P
Uisutades kukkusin.
Mitte kõhuli.
Ei.
Ma lihtsalt kukkusin sirgjooneliselt suurde loiku ja lohisesin edasi.
Nagu kiirpaat.
Isegi laine oli ja puha.
Nagu ärritavatel kiirpaatidel emajões.
See kaunis lõbusõit maksis mulle põlved.
Sinised põlved.
Ära põrutatud sinised põlved.
Puusad.
Kõhu.
Aga kõht on rohkem valus, sest ma pingutasin aastaid rahulikku ja puutumatut elu elanud lihaseid, millede olemasolust mul aimugi polnud kuni tänaseni.
Ma ei saa naerda.
Ega köhida.
Aga ma külmetasin ka ju.
Mul on valusad käed.
Ja viimaseks, see kõige parem.
Mul on kurb, et mu rinnad ei ole piisavalt suured, et kõhuli kukkudes põrkaksin ma püsti tagasi...
Nad ka lohisesid koos minuga.
Jah.



...Ja Svamm on avastanud enda jaoks halvaa...