Tartu sügiseses õhus on

Ja vihm.
Ja hallid päevad.
Ja tunded.
Ja külm tuul.



Päikest!!!
Palun...

Jalutamine.

Alati üks mu lemmiktegevusi lõppeva septembri öödel.
Mulle meeldib jalutada puude all.
Puude all, mis kasvavad tänavalaternate kõrval.
Ma võin pikki minuteid seista ja lihtsalt vaadata kõrgel üleval olevaid kollaseid lehti.
Vastu laternate valgust muutuvad nad eriliselt kuldseteks.
Mul on tunne, et nad on klaasist.
Või eriti õrnast paberist.
Mul on alati millegi pärast tunne, et ma seisan vee all.
Või olen sattunud Klimti maali sisse...

See hetk teeb mind alati rõõmsaks.
Ei saa ju kurb olla, kui sa oled hetkekski kusagil mujal.
Kusagil, kus kõik on nii maaliliselt ilus.
Ja kuldne.
Ja rahulik.

Mida mõelda, kui pea on tühi?

Mõnikord ei ole piisavalt sõnu...
...ega pilte.
Lihtsalt nii hea on!
Mõni päev.
Või õhtu.

Nii hea, et see hetk väärib maailma parimat lugu!

Klassika.

Kindlasti üks mu suurimatest lemmikutest :)

Ausalt noh.

Vahel on killukene õnne lubatud.
Ja mõni kord on seda eriti palju.
Imelik, kuidas õnn võib leiduda maailma kõige veidramates asjades.
Taskus külmetavates näppudes.
Unetutes öödes.
Ammu unustatud ja taasavastatud loos raadios.
Juhuslikult tabatud mõtlikus ilmes...
Soojades sokkides.

Oh, milles kõiges veel!

Vahel leian ma maailma kõige pisemalt suure õnnehetke.
Leian ta hämaralt tänavalt.
Oodates sõnu või midagi...
Neid ei tule, aga see ootusärevus teeb rõõmsaks :)

...Ja Svammi väikeste käppade hääl teeb rõõmsaks.
Eriti, kui need väikesed käpad minu suunas vudivad.
See on kõige siiram rõõm!

Valgusfooripuudesügis!


Ma jumaldan sügist.
Sellist natukene jahedat ja värvilist.
Päikesega.
Aga ka natukene pilvisena.
Mulle meeldib siis jalutada Emajõe ääres.
Supilinna poole peal.
See on nii ilus.
Tahaks, et see puiestee ei lõppeks otsa....
Ja Toomemäel.
Koos Svammiga.
Ja hea muusikaga.

Eriti hullult igatsen ma neid hetki sellistel päevadel, nagu täna.
Vihm ei lõppegi otsa.
Mitte kunagi!
Niru.
Mängiks terve päeva trips traps trulli ja laevade pommitamist ja jengat, aga Svammi neid mänge eriti ei hinda...
Veel nirum!
:)

Fakkkkk.
Ma tahan kuiva ilma.
Ja kuivi ja värvilisi ja krabisevaid lehti.
Ja juua õues teed!
Ja nosida kaneelisaia!
Ja uneleda mõnest unisest Alaska väikelinnast kusagil järve kaldal.
Ja sealsest sügisest.
Ja paadikuuridest.
Ja puuvirnadest.
Ja kalameestest.
Ja vanast roostetavast kastiautost.
Ja ruuduliste flanellsärkidega karustest meestest.
Ja kohalikust väikesest einelast.
Ja metsast.
Jajajajaja....
...Noh, nagu filmides! :)
Teate ju küll!?

Uneleda ju võib.
Sellise ilmaga.
Voodis.
Teki all.
Kardinate vahelt vihmsadu uudistades...
Südant ja varbaid soojendavate lugudega :)
Nii hea!

Vahel on mul tunne, et mu väikene Herne tänava pesakast ongi see tõeline Vargamäe!

Nii pisikene ruum, aga töö otsa ei lõppe.
Tolmuimejat ma käest panna ei saagi...
Mul on tunne, et nõusid pesen ma koguaeg?!
Pesumasin undab isegi öösel...
Mu päev möödub rohelistes kummikinnastes ja pesulapiga.
Ma ei saa aru?!
Alla kolmekümne ruutmeetri kodu ainult ju!?
Kas ma olen kehv koduperenaine?!
Alati on teiste kodud säravpuhtad.
Minul on ikka segasummasuvila :)

Samas...
Mulle meeldibki nii.
Minu väikene muinasjutumaailm...
Mis seal salata :)

Täna avastasin postkastist viimaks kirja!
Ei olnud arve!
Ei olnud reklaam!
Oli kiri!
Remo saatis viimaks oma plaadi.
Kuulasin kaks korda...

Mõtlesin, et miks ei võiks ma tihemini kirju leida postkastist.
Miks küll?!
Nii tore oleks leida postkastist kaarte, joonistusi, kirju, plaate filmide ja lugudega...
Mida iganes.
Aga mulle adresseeritult!
Tervitustega!

Oleks vahva...

Täna oli veel toredat.
Käisin turul.
Kogusin talvevarusid jääkappi.
Värskeid maitsetaimi.
Nii hea!
....
Ja siis koogiletis!!!!
Sealt koogiletist vaatas mulle vastu lapsepõlv!
Mäletan neid kooke poelettidel.
Siis kui ma olin väga väike.
Lasteaias.
Mulle nad ei maitsenud.
"Öka!" mõtlesin...

Aga nüüd ostsin lausa vabatahtlikult.
Ja ise.
Sest nüüd ma olen täiskasvanud inimene ja seoses sellega on ka tekkinud vajadus ja oskus end pidevalt piinata ja traumeerida.
Vabatahtlikult :)

Ausalt- nad on endiselt halvad :)
Aga see nostalgiahetk oli ilus.
Meenusid kohe Kohtla - Järve poed ja sealne saia lõhn ja vanaema palgapäev (noh siis neid ju osteti) ja need lõputud päevad ja mängud ja sõbrad!

Nostalgiast veel...

Miks seda "igatsusvaluks "nimetatakse?!
Minuarust on ikka pigem igatsusrõõm...
Isegi siis kui enam ei saa...
Ikka on rõõm meenutada!
Ja üleüldse meenub selle sõnaga mulle millegi pärast Svammi nospel hommikul padjalt vastu naatamas :)
Just nii!
Ülinunnult.


Igatahes...

Öisel Statoili piparmündikakaol on lihtsalt mingi eriline ja teistmoodi maitse.
No on.
See nagu lihtsalt teeb alati rõõmsaks! :)
Ausalt!

Nagu see lugugi!
Kõige nunnum!
See südamemurdmise oma!
See millega mind vallutab :)

Sügiselugu.
Minekute ja tulekute lugu.
Nunnulugu.

Terve mu nädal on möödunud koristamise tähe all...
Kuidagi venib see tegevus.
Aga tehtud on ka rohkelt.

Olen teinud veel palju muudki.
Imelik nädal.

Lehed ongi lõpuks värvilised.
Ja langevad.

Jalutasin Jänese matkarajal.
Ühel hetkel tajusin seda pisitillukest õnnehetke.
Missiis, et kõik tegelikult ei ole üldse nii.
Aga sel hetkel oli.
Ilma põhjuseta.
Siiras rõõm olemisest.
Svammi pardijahist.
Värvilistest lehtedest.
Hingamisest...
Ainus, mis mulle sel hetkel muret tegi oli, et jube kahju, et mul puudub absoluutselt anne haikudeks :)

Ja nüüd...
...kuula!

Hoolikalt...

Margus, Margus - I need you to hold my ears!

Tänane päev...

...kuubis.




Jeah!

Viimastel päevadel olen nii palju jalutada saanud...
Õhus on sügist.
Jahedeat ja mõnusat.
Näpud isegi külmetavad natukene.
Ja ninaots on külm, kui tuppa tulla :)
Ainult värvilised lehed on puudu.
Ja mõni kuldne päikesekiir.

Jube hea on.

Tahaks juba salli ümber kaela mässida ja mütsi pähe tõmmata.
Tahaks mantlit kanda...
Ja siis kohvikutes luusida.
Ja kõik need mitmed pooleli olevad raamatud läbi lugeda.

...Ja üks lugu ka.
Ühele.