Eile juhtus nii, et Glemmil oli kähku Tallinna vaja minna ja kuna Margus ei viitsinud üksi sõita, siis pidin kaasa minema :P

Ega ma eriti vaimustuses ei olnud sellest äkkideest.
Eriti just selle pärast, et Tallinna teeots on pikk ja igav ja üldse ülitüütu.
Aga sõit oli hoopis lõbus.
Ja kui me juba Tallinnas olime, siis mõtlesime, et käime ka kinos ja kogeme seda 3D sentsatsiooni :P
Läksime ookeanimaailma vaatama.


Okei.
Merilõvid ja manateed on ikka nii üliarmsad :D
Selle teadmisega sõitsime tagasi Tartusse.
Mõnus.

Mõni päev on lihtsalt nii hea.
Ei teagi miks, aga on.
Täna on.
Lihtsalt.

Ja hommikul päikeselaigus uneleda.
See on mõnus.
Oli.

Lihtsalt on.



Just nii.

Käisime Margusega Urmast vaatamas Fonofonis.

Kuni nemad maitea mida tegid, siis tuhnisin mina vinüülikastides.
Koju jõudsin ma igatahes plaat näpus :)

Selline.


Jamateanmateanmatean, mul on kohutav maitse muusika koha pealt, aga vahel ju võib :P
Plaat on 1978 aastast ja noh selline mõnus suvine autosõidumuusika.
Natuke Elviselik ja ülirõõmsameelne :)

Aga see selleks...

Sain täna ühe kätise valmis.
Tegin augu pöidla jaoks ka.
Juutuubist leidsin õppevideo :)
...Muidugi toimus see tegemine meeletu ropendamise saatel :P
Aga valmis sain!
Jube uhke tunne on :D
...Aga siiski- teist igatahes küll väga enam teha ei taha...

Homme on koolis kuldamine.
Fakinghell, kuidas ma ei viitsi minna sinna.
Osalt selle tõttu, et ma lihtsalt tean, et ma saan homme rõveda lisaülesande, mida ma teha ei viitsi, aga pean, kuigi ma ei viitsi....

Ahjaaa...
Mul on kirjutuslaua peal Puhhi pusle kokku pandud ja lihtsalt seisab seal tühja.
Pühkisin laualt tolmu ja kulutasin lõpuks pikki sekundeid, mis kokku andsid ehk isegi rohkem kui minuti, pühkides ja puhudes meeleheitlikult ära mingit musta kübet, mis osutus lõpuks Puhhi kulmuks.
Loll tunne oli, aga õnneks keegi ei näinud.

Kassi lõin ka ukse vahele üks päev.
Kaks korda järjest.
Sest uks ei läinud esimesel korral kinni ja tõmbasin siis suurema hooga.
Ta ei teinud piuksugi.
Teisel korral lõpuks tegi.
Haleda mjäu.
Siis ma lõpuks märkasingi teda.
Õnneks on ta nii paks, et ei juhtunud temaga midagi.
Ta lihtsalt ronis mulle sülle ja lõi mulle küüned kätte ja läks minema.
Halb tunne oli, aga õnneks ei näinud ka seda mitte keegi.

Nägin jube veidrat und micrast ja maja suurustest kiles jogurtipakkidest...
Ja mingist suurlinnast ja ubadest...
Hommikul mõtlesin, et järsku mul oli öösel kõht tühi?!

Hommikutest veel nii palju, et külm on.
Ropult külm ikka.
Mitte miski ei taha töödata nii, nagu peaks jne.
Tänu sellele on nii mõnigi ebameeldiv seiklus läbi tehtud :P
Näiteks igivana volvo järel lühikese köie otsas väga järsust ja kurviga lõppevast mäest alla sõidetud micraga, mille pidurid olid jääs...
Ausalt.
Ma karjusin üksi seal autos terve tee alla ja veel edasi ka.
Mulle tundub, et ma isegi palusin kõrgemaid vägesid, et ma neid kahte vanurautot ära ei mõlgiks...
...Ja ise hirmust püksi ei teeks...
Kohale jõudes istusin ma igatahes tükka ega veel autos ja ootasin, et jalad ei väriseks enam, nagu vastsündinud tallel. Või Svammil...

Talverõõmud.
Huvitav kogemus on ka kraapida jääd auto akendelt...
Seestpoolt!

Raske südamega loobusime ka kuusest ja pistsime ta ahju.
Siiamaani leian okkaid oma riietest ja kohtadest, kus neid olema ei peaks.
Ebamugav.

Mõtlesin täna, et ma ei olegi sel aastal kukkunud ja siis koheselt kuulsin selja taga tugevamat sorti matsatust ja P. oli ukse vahel selili.
Vahel universum ikkagi halastab mu peale.

Nüüd ma koon.
Sest ma ei saa pildistada.
Kudumine tuleb mul juba päris hästi välja.
Ma ei karju enam varraste peale rohkem kui korra-kaks päevas :)
Üldse on rahulikum olla.
...Või siis sokutatakse mu tee sisse midagi rahustavamat...
Kes teab...

Täna püüdsime veel Margusega koera Veeriku Selveri ees.
Nelikümmend minutit...
Trakuidas ma vihkan inimesi, kes jätavad oma loomad tänavale.
Ja veel sellise külmaga.
Õnneks viidi ta varjupaika...
Huvitav on veel see, et kõik näevad, et räpane ja täiesti läbi külmunud väike koer üritab meeleheitlikult poodi sooja sisse saada ja mitte keegi ei pööra tähelepanu.
Kui hoolimatu saab olla?
Kui kahju on raisata oma päevast mõned minutid ja veidikene kõneaega, et helistada varjupaika?
Enda teadmata loovutas Svammi ühe oma vorsti sellele koerale :)
Ma usun, et ta ei pahanda.

Igatahes.
Teeme nüüd nii, et enam külmakraadid üle miinus viieteistkümne ei tõuse, eks.
Sest see on kraad, mille juures auto nurrub juba nagu kass...
Mitte ei köhi, nagu joodikud Herne poe ees.
Eks.
Teeme nii!?

Margusel oli siis sünnipäev.
Tegin talle ka kingituseks maali.
No püüdsin vähemalt.
Aga valmis ei saanud :)
Aga ma teen selle ausalt valmis mingi hetk!


Igatahes tegime vaikse ja väikese esmaspäevaõhtuse Marguse sünnipäeva.
Sellise briti teemalise :)
Noh, kuna Margus hullult fännab seda briti teemat ja värki...
Panime end ontlikult riidesse ja...
...Tegime fish and chipsi (ajalehtedelt serveerituna otseloomulikult) ja jõime briti õllesid ja sõime sooja õunapirukat vaniljekastmega :D
Mõnus.
Vaatasime uut Sherlock Holmesi filmi ja me Margusega tõdesime, et Londonisse tahaks küll tagasi...
P. vist filmist midagi erilist ei leidnud, aga mulle meeldis ja Margusele piisavalt, et ta seda otsustas uuesti vaadata kunagi veel.

Igatahes nägid nad kohutavalt kenad välja :)
...Mul võttis põlved nõrgaks igatahes...

Need asjad ei näe head välja, aga maitsesid kohutavalt hästi :)

Ja kolm esimest õlut, mille maitsel me veel vahet tegime...

Ja sünnipäevalaps oma suurima fänniga.

Margus andis mulle kunagi lingi, et ma vaataks ja kuulaks.
See oli päris ammu.
Täna ma sattusin selle lingi peale.
Vaatasin.
Aitäh Sulle!
See on imeilus.


Kings of Convenience - Mrs. Cold from françois nemeta on Vimeo.


...Ja...

PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS MARGUS!!!!!!!!!

Jah.
Täpselt selline tunne on pärast seda, kui oled pikalt pehmelt öeldes "kurjustanud" ühistu esimehega ja kui sa oled vihane ebaõigluse pärast ja kui tahaks võtta Marguse ja Uku sülle ja viia maitea... Willy Wonka tehasesse puhkusele!
Täpselt selline tunne.

Enam ei ole üldse naljakas kõik toimuv.
Kohe üldse ei ole.
Ausalt.

Mul oli mu senise elu parim sünnipäev!
Ausalt.
Käisime matkarajal ja päike paistis ja lumi oli nii pehme ja sädelev ja istusime vaatetornmajakeses ja sõime küpsisetorti ja jõime teed :)
See oli lihtsalt kõige nunnum sünnipäev ever!
Aitähh Margus ja P. ja Svammi ka!

...Lolle nägusid ka väheke...

Emmel oli sünnipäev ja üritasin talle maali teha kingituseks.
Mõnest tunnist ikka ei piisa...
Aga noh.
Hea on see, et vanemad võtavad meie soetamisega endale moraalse kohustuse armastada kõike, mis me neile meisterdame :D
Igatahes tuli emme Tartusse ja me kolasime poodides ja istusime kohvikus ja lõpuks võtsime Svammi ja Marguse ja läksime Idablokki.

Käisime Valastel.

Ja Saka mõisa juures.

...Ja ei, ma ei kuse siin...

Ja Selisoo matkarajal.

Ja nüüd on Svammi üle toidetd, üle nunnutuatud ja üleväsinud.
Nagu meiegi :)
Kodus on hea käia!

Üldisele vingumisele vahelduseks...

Päris tükk aega ei ole muusika vallast leidnud midagi, mis mind vaimustaks.
Kuni tänaseni.
Tõsiselt ka.
See mees oma häälega ja kolme keelega kitarriga...
See mees pani jala tatsuma ja kõrvad said paitusi, mida nad ammu saanud ei ole.



Mmmmmõnus.
Mul oli peaaegu see tunne, mis mu sees oli siis, kui avastasin John Lee Hookeri.
Nii võimas küll mitte, aga peaaegu :)
Sest kui ma härra Hookerit kuulsin esimest korda, siis ma peaaegu nutsin terve plaadi ketramise aja.
Rõõmust muidugi :D
See kord ma olen lihtsalt vaimustuses.
Ja rõõmus, sest mul on tunne, et ta saab mind suvistel autosõitudel mööda tolmuseid teid saata...

Aga nii kaua, kuni on see imeline talv...
Nii kaua kuulan ma talvelugusid :)

See kõige hullem sessipaanika on siis nüüd läbi.
Mõtlesin, et see on mu eelviimane sess.
Natukene kurb hakkas korraks isegi...
Igatahes sain kõik joonistused valmis ja üles õigeks ajaks ja üllatavalt hea hinde ja positiivse vastukaja ka õpetajalt.
Noh, seda pole varem juhtunud.
Ta isegi ei kurtnud, et mu tööd ikka väga kirjud olid ja kõike muud, kui seda, mida nõuti ka veel :P
Mõnusmõnusmõnus!

Muidu elasin üle paanikahoo filosoofia eksami eel :)
Täielik debor ja muidu kass tunne oli ka.
Õppisin öösel ja läksin üha enam närvi ja siis vaatasin aknast välja ja vaatepilt, mis avanes oli nii meeletult kaunis ja täiesti loomulikult, ilma mõtlemata haarasin kaamera ja jooksin õue...
...Ja...
Traküll.
Fakk, kui nõme on ilma kaamerata elada.
Ülivara hommikul sõitsin kooli ja tõesti- loodus on nii kaunis hetkel.
Lausa hingematvalt ilus.
See on mu elu kõige ilusam talv!
Selline talv, mida ma igal aastal ootan!
Nii võikski olla igal aastal.
Alati.
Ja ma ei saa mitte kuidagi seda endale jäädvustada.
Samas...
See ei olegi vist nii oluline.
Mälestustesse jääb ta ehk nii veelgi ilusamana.
Sõitsingi kooli hästi aeglaselt ja suurte ringidega ja olin täiesti vaimustuses.
Puud on nagu tikitud taeva taustale.
Nii õrnad ja nii ilusad.
Ja lund on nii palju!!!
Nii mõnus :)

Ja nüüd...
Nüüd ma magan :)
Mõnusalt ja magusalt ja palju!

Ja söön salaja ja teki all sidrunikooki, et tähistada emme sünnipäeva ja joonistamise hinnet :D

Svammi käis mul koolis abis :P


"Ammm, Sirilin kuule... Tule korraks siia..."

"Jah Svammi?"
"Vaata need su tööd onju..."

"No need on ikka päris valesti tehtud. Kompa on mööda ja no vaata seda jalga noh... Ja need värvid!?!?!!"
"Ära sega mind, ma tean ise, mida ma teen Svammi."
"No päriselt ka, vaata noh..."

"Ma olen küll väike, aga sa ei saa mind ignoreerida!!! Kuula nüüd mind!"

"No hea küll, eks sa ise tead. Eks hindamistel paistab... Siis on hilja öelda, et oleks ma ometigi Svammit kuulanud!..."

"No kammoooon, ära jama! Tee nüüd see kuradi jalg ümber!"

"Loll laps, ausõna!"

Jah täna- täpselt seitse aastat tagasi, said need kaks totut tuttavaks!
Ja mitte midagi ei ole muutunud!
Me ei ole eriti targemaks saanud.... Aga natukene ikka noh...
Rumalamaks õnneks pole ka läinud...
Me oleme endiselt Tartus.
Ainult asukohta oleme vahetanud mõnel korral.
Aga kõige tähtsam on, et:
...Me oleme endiselt maailma parimad sõbrad ja omamoodi imelik perekond kah :)
Meid on olnud hamstrite näol rohkem ja vähem.
Nüüd on meid täiendamas Svammi.
Me armastame endiselt mõlemad kohutavalt magusat ja hävitame seda rohkem, kui väiksemat sorti vabrik toota suudaks...

Ja...

Margus- mul on nii hea meel, et me seal kaubahallis imelikul juhusel kohtusime ja et sulle tegi nalja see, et ma nätsu seina külge kleepisin ja punaste patside lehvides linna poole edasi lippasin :D
Ma ise seda ei mäleta.
Ja mul on hea meel, et sa mul olemas oled!
Sa oled parim!!!!
Ausalt!

PS! Kirsikoogi päev on niikuinii alles ees veel juuu...

Jõulud said läbi ja pere sõitis ära ja ma istusin korraks diivanile ja mõtlesin, et sel aastal olid ilusad jõulud.
Ja et ma sain nii armsad kingitused.
Ja mul on ümber ikka nii palju inimesi, kes hoolivad ja kes on kallid.
Ja aastavahetus oli ka armas.
Istusime Margusega kodus ja vaatasime ETV saateid ja sõime ja hiljem käisime ilutulestikku vaatamas kaugemalt ja jalutasime raeplatis ka, aga see lärm ei olnud ikka päris see ja jalutasime koju tagasi :D
Ja esimene jaanuar oli mu kõige parem esimene jaanuar üldse!

...Ja nüüd on hindamised.
Ja ma üldse ei hullu, sest ma ei kuula seda hulluvat närvilist Sirilini enda sees ja ei raba öösel ka koolis vaid teen teistmoodi.
Teen nii palju kui jõuan.
Ja kui ei saa valmis, siis ei saa...

Hea tunne on.
Ja palju lund on! :)