See kõige hullem sessipaanika on siis nüüd läbi.
Mõtlesin, et see on mu eelviimane sess.
Natukene kurb hakkas korraks isegi...
Igatahes sain kõik joonistused valmis ja üles õigeks ajaks ja üllatavalt hea hinde ja positiivse vastukaja ka õpetajalt.
Noh, seda pole varem juhtunud.
Ta isegi ei kurtnud, et mu tööd ikka väga kirjud olid ja kõike muud, kui seda, mida nõuti ka veel :P
Mõnusmõnusmõnus!

Muidu elasin üle paanikahoo filosoofia eksami eel :)
Täielik debor ja muidu kass tunne oli ka.
Õppisin öösel ja läksin üha enam närvi ja siis vaatasin aknast välja ja vaatepilt, mis avanes oli nii meeletult kaunis ja täiesti loomulikult, ilma mõtlemata haarasin kaamera ja jooksin õue...
...Ja...
Traküll.
Fakk, kui nõme on ilma kaamerata elada.
Ülivara hommikul sõitsin kooli ja tõesti- loodus on nii kaunis hetkel.
Lausa hingematvalt ilus.
See on mu elu kõige ilusam talv!
Selline talv, mida ma igal aastal ootan!
Nii võikski olla igal aastal.
Alati.
Ja ma ei saa mitte kuidagi seda endale jäädvustada.
Samas...
See ei olegi vist nii oluline.
Mälestustesse jääb ta ehk nii veelgi ilusamana.
Sõitsingi kooli hästi aeglaselt ja suurte ringidega ja olin täiesti vaimustuses.
Puud on nagu tikitud taeva taustale.
Nii õrnad ja nii ilusad.
Ja lund on nii palju!!!
Nii mõnus :)

Ja nüüd...
Nüüd ma magan :)
Mõnusalt ja magusalt ja palju!

Ja söön salaja ja teki all sidrunikooki, et tähistada emme sünnipäeva ja joonistamise hinnet :D