Üldisele vingumisele vahelduseks...

Päris tükk aega ei ole muusika vallast leidnud midagi, mis mind vaimustaks.
Kuni tänaseni.
Tõsiselt ka.
See mees oma häälega ja kolme keelega kitarriga...
See mees pani jala tatsuma ja kõrvad said paitusi, mida nad ammu saanud ei ole.



Mmmmmõnus.
Mul oli peaaegu see tunne, mis mu sees oli siis, kui avastasin John Lee Hookeri.
Nii võimas küll mitte, aga peaaegu :)
Sest kui ma härra Hookerit kuulsin esimest korda, siis ma peaaegu nutsin terve plaadi ketramise aja.
Rõõmust muidugi :D
See kord ma olen lihtsalt vaimustuses.
Ja rõõmus, sest mul on tunne, et ta saab mind suvistel autosõitudel mööda tolmuseid teid saata...

Aga nii kaua, kuni on see imeline talv...
Nii kaua kuulan ma talvelugusid :)