Emme tuli külla :)
Mulle meeldib, kui ta seda teeb!
Ta võiks seda tihemini teha!
Päriselt!
Kas pole numpar, ah :) ?

....Torma...

See, et me nüüd mõnda aega neljakesi oleme olnud, mitte kahekesi on olukorra ikka tunduvalt paremaks muutnud.
Võluväel on kõik kuidagi valmis saanud.
Kõik see, milleni tundus, et me kahekesi neverever ei jõua.
Aga ikkagi on kiire ja ma ei taha mingi vinguliisu olla, aga minu füüsiliste võimete piir paistab mulle juba kätte küll...
Väsimus ei olegi niivõrd kehaline, kui pigem vaimne, sest teha kolm nädalat järjest sama liigutust tundide viisi on ikka päris tüütu.
Paistab, et seda arvab ka mu käsi, mis eile krampi tõmbas nii, et ma kellut enam kätte ei saanud iseenda raudsest haardest.
Naerma ajas :)
...samas kurvaks tegi ka :P

Meie boombox.

Ja minu krohvikiisu.
...ma siiralt loodan, ett kõik näevad antud pildil kassi, mitte nii, et mina olen ära keeranud seal kabelis seda parandades ja krohvides...

No on suht kass ju...

Krt, ma jäin oma diskokuulist ilma.
Hajameelsuse tõttu.
Kurat.

Ja fakinghell, kui väsinud ma olen.
Tahaks puhkust.
Tahaks murul lesida.
Tahaks mere ääres olla.
Maal tahaks olla.
Ükskõik kus tahaks olla, kui seal kuskil ainult puhkus oleks!

Päris tüütuks muutub see teema, et jõuad õhtul tuppa ja kukud lihtsalt voodisse ja kui seda ei tee, siis tuiad soodana ringi või vaatad kivistunud ilmel telekat, sest kõik muu on üle jõu käiv :P

Kohe saab mu superraamat ka läbi.
Mida ma nüüd loen?!
Ei tule küll pähe midagi nii vaimukat ja lihtsat lugemist...

Nädalavahetusel käisin kusagil lõuna-eesti metsades ja nägin Lehot ja Virgot ja palju igasuguseid veel.
Üks igavesti vahva neiu eriti vahva nimega oli.
Matemaatik.
Mul on alati olnud kujutelm, et naissoost matemaatikud on pikad, kõhnad, kitsaste huultega, prillidega ja mitte midagi ütlevate nägudega, käekellad (kella plaat allpool) ümber randme, et rõhutada nende punktuaalsust (ja seda õpetajalikku liigutust, kui kätt keeratakse, et kella vaadata) ja muidu väga kuivad inimesed.
No see neiu oli nüüd küll kõike muud kui seda :D

Igati vahva.

Ronisin sellise asja otsa.
Päris kohutav.
Ise ka ei tea, miks ma seda tegin või mille jaoks see nüüd hea oli.
Ju siis millegi jaoks oli.

....Aga noh.
Nüüd on jälle tavalised päevad.
Ja krohv.
Ja väsimus.

Taaskord läks mööda :(
Hehh...
Noh, kunagi ikka.
Kunagi kindlasti!

Üks mu kindlaid lemmikuid neilt, et ikka halb oleks, et ei näinud.
Jälle.



Ketran siis kassette autos edasi.
Mis seal ikka.

Ostsin ühekordse 40.- eeguse kaamera.
Veetsime P-ga aega linna peal luusides ja pilte klõpsides.
Uurisime kujusid ja püüdsime nendega sõpsid olla :)
Kui vihma tibutama hakkas, siis istusime Rotundis ja jõime kakod ja õlut.
Mulle meeldivad sellised päevad.
Neid võiks rohkem olla...
Ausalt.

Pühapäev oli üle mõistuse armas.
Hoolimata pidevast uimasusest ja valust kõikjal välja arvatud vigases jalas :P
Käisime Urmoga kinos "Jääaeg 3" vaatamas.
Naerda on endiselt kuradima mõnus.
Sellise raamatu sain talt.
Eriti armas.
Tõeliselt!!!


Õhtul jalutada on ka armas.
Seda ei ole ammu teinud.
Isegi hommuikumantli kõrval.
Eriti just selle kõrval :)
Päriselt.

Palju õnne!

...Aga Tormasse lisandus Ahto.
See on iseenesest hea, sest nüüd on keegi, kes teeb raskemad tööd ära :)
Ja omletti ja praekartuleid.
Ja peletab tüütuid õhtuseid mitteoodatud külalisi eemale.
Igati hea.
Mina teen endiselt krohviparandusi.
Jälestan juba liiva.

Karamell on haige.
Mul on tunne, et tal on halb ja ta piinleb.
Aga ma ei oska midagi ette võtta.
Järsku ta ei taha, et teda näpitaks, samas järsku ta just vajab hellitusi...
Ma ei tea.
Esmaspäeval saab loomaarstiga rääkida.
Kurvaks teeb.
Kohutavalt kurvaks.

Eile öösel leidsin Karlovast auto alt magamas koera.
Pärast tunni pikkust meelitamist sain ta singiga meelitades auto alt välja ja endaga kaasa.
Jube kurbade silmadega koer oli.
Tahtis sülle ronida ja hellusi.
Hommikul tuldi varjupaigast talle järele.
Oli juba vana tuttav neil.
Tuli välja, et väga vana koer on, kes uitama kipub ja ära eksib.
Sain tänusõnad, et teda tänavale ei jätnud.
Nagu ma suudakski...

Täna käisime Margusega Maailmas istumas.
Üle hulga aja.
Mõnus oli.
Korraks ei tundunud kõik nii kurb ümberringi.
The Smiths´i "Girlfriend in a coma" mängis ja kohe meenus talv ja Margit ja Stella ja Allan ja kõik teised.
Naeratus tuli iseenesest näole.
Nii hea.