....Torma...

See, et me nüüd mõnda aega neljakesi oleme olnud, mitte kahekesi on olukorra ikka tunduvalt paremaks muutnud.
Võluväel on kõik kuidagi valmis saanud.
Kõik see, milleni tundus, et me kahekesi neverever ei jõua.
Aga ikkagi on kiire ja ma ei taha mingi vinguliisu olla, aga minu füüsiliste võimete piir paistab mulle juba kätte küll...
Väsimus ei olegi niivõrd kehaline, kui pigem vaimne, sest teha kolm nädalat järjest sama liigutust tundide viisi on ikka päris tüütu.
Paistab, et seda arvab ka mu käsi, mis eile krampi tõmbas nii, et ma kellut enam kätte ei saanud iseenda raudsest haardest.
Naerma ajas :)
...samas kurvaks tegi ka :P

Meie boombox.

Ja minu krohvikiisu.
...ma siiralt loodan, ett kõik näevad antud pildil kassi, mitte nii, et mina olen ära keeranud seal kabelis seda parandades ja krohvides...

No on suht kass ju...