Palju õnne!

...Aga Tormasse lisandus Ahto.
See on iseenesest hea, sest nüüd on keegi, kes teeb raskemad tööd ära :)
Ja omletti ja praekartuleid.
Ja peletab tüütuid õhtuseid mitteoodatud külalisi eemale.
Igati hea.
Mina teen endiselt krohviparandusi.
Jälestan juba liiva.

Karamell on haige.
Mul on tunne, et tal on halb ja ta piinleb.
Aga ma ei oska midagi ette võtta.
Järsku ta ei taha, et teda näpitaks, samas järsku ta just vajab hellitusi...
Ma ei tea.
Esmaspäeval saab loomaarstiga rääkida.
Kurvaks teeb.
Kohutavalt kurvaks.

Eile öösel leidsin Karlovast auto alt magamas koera.
Pärast tunni pikkust meelitamist sain ta singiga meelitades auto alt välja ja endaga kaasa.
Jube kurbade silmadega koer oli.
Tahtis sülle ronida ja hellusi.
Hommikul tuldi varjupaigast talle järele.
Oli juba vana tuttav neil.
Tuli välja, et väga vana koer on, kes uitama kipub ja ära eksib.
Sain tänusõnad, et teda tänavale ei jätnud.
Nagu ma suudakski...

Täna käisime Margusega Maailmas istumas.
Üle hulga aja.
Mõnus oli.
Korraks ei tundunud kõik nii kurb ümberringi.
The Smiths´i "Girlfriend in a coma" mängis ja kohe meenus talv ja Margit ja Stella ja Allan ja kõik teised.
Naeratus tuli iseenesest näole.
Nii hea.