Taaskord pühad...

Kauneid siis!

Tegelikult on nii, et olen nüüdseks täpselt aasta kulutanud sellele, et otsida asju, mis mul kaduma on läinud...

Asju lapsepõlvest.

Siiamaani ei ole veel leidnud rohelist mängu õmblusmasinat ega ka Pipi pesumasinat eha vurri ega... Oh nii paljut...

Aga mõne asja olen leidnud.

Selle jänestega kohvri!

See on parim nohu-köha pühadekink iseendale :)

Kui selle kohvri kätte võtsin, siis tulvas lõputuid liivakastimälestusi otse minu suunas ja naeratus ei tahtnud kohe mitte kuidagi lahkuda.

Ei taha siiamaani, kui teda vaatan.

Mu kõige olulisemate liivavormide, üksikute porilombist päästetud vihmausside, emmelt näpatud kõrvarõngaste ja vanaemalt "laenatud" pärlite hoiustamise kohver.

Mu kõige fäääntsim asi ever noh.

Liivakastis.

Ma tahan veel neid mälestusi ju!

Kust ma leian kõik ülejäänud asjad?

Kus on see salapärane maa (jättes välja Etsy ja Osta ulmesummade imedemaad), kuhu nad kolisid?

Igatahes...

Olgu kus nad on.

Hetkel oleks olulisem leida tonnide viisis taskurätte või midagi.

Kõik sai alguse sellest, et ma pidin joonistama Muumitrolle...

...aga siis läksin Svammiga jalutama.

No ja õues on porine.

Ja Svammi nägi pärast niiiiii võrratu välja koju jõudes.

...ja olgem ausad- ma ei oskagi ju Muumitrolle joonistada.

Õigemini nad on juba valmis joonistatud ju.

Mida mina enam surgin niigi täiuslikku, eksole.

Õhhh, ma vihkan kohustusi.

Nõmedad elukad...

 Kohusetunne, inspiratsioon ja ootamatult imelised oskused- tulge külla!

Palun!

Tundub, et ma veedan viimasel ajal rohkem aega traumapunktis, kui kodus :)

Teisipäeva hilisõhtu möödus taaskord valgete ja roheliste kitlite seltskonnas.

Seekord siis käsi.

Toreda boonusena saan ma veel viis süsti ja loodetavasti ma siis lähitulevikus vett paaniliselt kartma ei hakka...

Aga üldiselt võib kõik traumad kokku võtta järgmiselt: "Ma ärkasin hommikul üles ja astusin voodist välja..."

See selleks.

Samas on hullult nunnu, kui kogu aeg aitama tõtatakse.

Kõigil on must kahju nüüd- Bauhofi töötajatel, kes mu uue boileri autosse tassisid. Teetöölistel, kes mulle laua üle kraavi panid, et ma oma jalutuskäiku jätkata saaks. Medõel, kes mind poputama kukkus jne :D

Jah, ma olen hunnik õnnetust.

Ilmselgelt.

Eksole.

Ma tõesti olengi iseenda hispaania inkvisitsioon...

..jätaksin timuka ja muud piinariistad tööta ainult.

Fakknoh.

Huvitav, et kui hullud armid jäävad?

Kui jäävad armid, siis jätan ma veel Al Pacino Scarface tiitlist ilma ju...

...või Mel Gibsoni filmist "The man without a face".

....