Pesavargus ja muud loomad.

Ma lihtsalt ei saa aru...

...et miks mul kohe "veab" loomadega?!

Ma leian pidevalt hulkuvaid, haavatud ja haigeid loomi ja otseloomulikult ei suuda ma ära jalutada.

Ma kulutan tunde, et leida varjupaika, kes järgi tuleks...

...tassin koju kui vaja.
Paar kuud tagasi leidsin haige kassi.
Kulutasin tunde Belgia politsei, loomakaitse ja varjupaigaga "suheldes".
"Suheldes" sest nad ei ole keegi kuigi abivalmid organid.
Oh jooksnud kõneaega ja närve, aga kodu ta sai ja terveks ka.
See selleks.

Kõige jaburam on see, et kui ma neid ei leia, siis nad jalutavad ise mu uksest ja aknast sisse.

Täna hommikul istus mul aias üks õnnetu bullterjer.

Kuidas ta aeda sai- see on müstika!?

Meil pole lihtsalt sellist kohta kust läbi või üle ronida.

Ja nii ta siis kössitas ja niuksus kuni ma julguse kokku võtsin ja tutvust tegema läksin.

Veetsime päris mitu tundi niimoodi arglikult tutvust tehes.

Õnneks osutus ta väga sõbralikuks ja lasi endale rihma kenasti kaela panna ja peale pisikest jalutuskäiku selle tüseda sardelliga küla vahel leidsime ka ühe meeleheitel omaniku, kes võsa vahelt välja tormas ja kedagi paaniliselt kutsus :)

Mul on tunne, et mulle hakkas see koeratõug isegi meeldima peale seda üürikest koos veedetud aega :P

Ja Piuks Ilanospel on endiselt siin.

Nimelt vähe sellest, et tal puudub saba on tal ka veider komme, et iga kord kui ta nurru- ja sõtkumise mootor tööle hakkab, siis hakkab võrdeliselt kiiresti ka ila suunurgast alla jooksma ja muidu mullitama.

Nagu oleks tal nii mõnus, et ta unustab neelatada või midagi?

Imelik.

Ma ei jõua ära oodata, et kes või mis elukas on järgmine külaline, kes mu südant võitma tuleb...