Eile õhtul haaras Urmo ootamatult aga otsustavalt kassi kaenlasse ja kadus majasügavustesse.

Veidikene aega hiljem tulid nad tagasi.

Endaga rahulolev Urmo ja üks väga solvunud ja šokis märg kass.

Urmo teatas rõõmsalt, et oli veretu lahing.

Mõtlesin, et imetore ju.

Kass lõhnab nüüd nagu värske kevadine lillepeenar ja kõik on nii ilus.

Õhtul ise vanni ronides ja kardinat ette sikutades avastasin, et see ribadeks kistud kardin enam oma algset otstarvet kanda ei suuda :)

Veretu võis see lahing ju olla küll, aga dušikardina jaoks tähendas see lahing siiski lõplikku lõppu ja edaspidist võimetust vee pääsu põrandale takistada...