Every now and then...
...Seisan ma silmitsi iseendaga.
Lihtsalt mõni päev on selline päev, et ärkan üles ja lähen vannituppa.
Võtan hambaharja.
Vaatan peeglisse.
(Ja ei ehmata!)
Mõtlen hoopis, et mis kurat ma olen?!
Ah, teada värk.
Kõik need olemuslikud zen mõtted.
Noh, et kas ma pean ikka igal hommikul ennast meikima ja ostma edevaid kleite ja kas mul on vaja seda järjekordset vidinat?
Kas on tõesti nii oluline kogu aeg silma paista?
Kas peab panema facebooki üles aina ägedamaid pilte?
Oooo, siin ma olen ägedas vintage kleidis pildistatud vana polaroid kaameraga mingil hullul peol oma ägedate sõpradega, kes kõik on jube aktiivsed ja ilusad ja muidu popid?!
Miks ma ei võiks luua fotode läbi endale ägedat elu ja muudkui laike oodata!?
Kas see paneks mu ennast paremana tundma?
Miks ma ei viitsi pingutada?
Ja siis miks ma seda teen aega ajalt?
Miks mul on tunne, et pean pidevalt midagi maailmale ja teistele inimestele tõestama ja siis hetk hiljem tunnen, kui mõttetu ja tühine see kõik on?
Kas poleks õigem jätta kogu see jama, pista kaks kätt taskusse ja minna metsa jalutama.
Õppida hingama maailma rütmis nii, et ma ei sega teda?
Ei sega loomi, kes elavad omas rutiinis?
Ei koorma loodust uute kingadega, mida kannan kolmel korral heal juhul?
Miks on nii kuradi oluline olla äge ja ennast kogu aeg näidata?
Miks tundub mulle õigem jalutuskäik, päike nina kõditamas, varbad murul?
Miks ei tundu mulle oluline pidu?
Miks ei tundu mulle oluline minna kaasa selle rütmiga, mis paistab olevat normaalne elu- peod, karjäär, pere, lapsed...
Miks tundub mulle, et olulisem olen mina ise.
Mina ja mu tunded.
Hetked iseendaga.
Minu mõtted.
Kogemine.
Omaette olemine?
...ja siis ma vihkan neid rahutuse hetki, kus mul on tunne, et ma ei ole piisavalt äge.
Et mul ei ole piisavalt ägedaid sõpru, kes figureerivad ühiskonnas ja kelle säras saaks ma ka peesitada ja helkida.
Miks ma ei ole ise piisavalt aktiivne?
Miks ma ei osale kõikjal ja ei tee kõike?
Miks ma ei attendi kõigile sündmustele, kuhu jooksevad kõik need ägedad?
Miks ma ei viitsi äragata hommikul ja teha läbi omaenda stiilipäevikut?
...miks ma eelistan rahu ja väikest vaikset rütmi...
Otsida neid väikeseid õnnehetki, mis on varahommikuses udus ja linnulaulus...
Esimeses sinililles...
Metsas...
Tühjadel tänavatel...
Miks ma ei sunni ennast olema edukas?
Miks ma pigem tahan avastada lihtsalt enda jaoks?
Miks ma tahan uurida, teha tööd ja avastada lihtsalt enda täiustamiseks, mitte teiste kiituse ja tunnustuse otsimiseks?
Ja samas miks ma lähen aeg ajalt selle kõigega kaasa.
Jooksen koos teistega.
Võistlen, eputan, rügan, nõuan ja tahan- vahel õige natuke või periooditi ja vahel kaua pikalt, kuigi ma tegelikult ei taha?
Miks ma eelistan jagada oma päeva ükiskuteks erilisteks hetkedeks, mitte mõelda pidevalt eilsele ja homsele.
Miks ma ei tunne kadedust?
Ja miks ma vahel tunnen kadedust?
Miks ma ei ole osa sellest lõputust joonterägastikust, mis ühendab kõiki noori, kus kõik tunnevad kõiki.
Mul on tunne, et mina olen see üks, kelle juures lõppevad need mõned jooned, mis temani ka jõuavad.
Et mina olengi selle võrgustiku perifeeria.
Et mina olen see eraldiseisev punkt.
Minuga ei anna ühendada peaaegu mitte kedagi.
Miks?
...Ja miks...
...Ma ei taha juua teed, lihtalt selle pärast, et see on tee?
Ma tahan juua teed ja teha mitte midagi muud.
Et oleks ainult mina, aurav teetass, suur ja soe kapmsun ja üle tee lippav kass akna taga.
Oleks ainult tee hetk.
Mitte tee ja teen veel sadat asja hetk.
Ma tahan tunda hetke maitset...
Ma ei taha rabeleda.
Ma tahan, et ma jalutaks endiselt igal õhtul pimedas ja leiaks selle hetke, et otsida pilvede vahelt välja need kolm horisontaalset tähte, et tunda seda eriliste mäletsuste tulva.
Ma ei taha elada pidevalt joostes ja särades teistele.
Enda pideva tõestamise asemel tahan istuda vanaemaga murul ja harvendada porgandeid.
Kuulata ta lugusid ja imetleda päeva ning olla osake selle möödumisest.
Ma ei taha teha asju, sest teiste seatud nõuded ja eesmärgid ja pidev kusagile pürgimise vajadus nõuab seda.
Mulle meeldib teha asju just siis, kui ma ei tunne kohustust.
Teha siis, kui tunnen vabadust ja huvi midagi teha ja uurida.
Ma ei taha koos ülejäänud maailmaga oravarattas joosta.
Ma ei taha seda võidujooksu parema hariduse, töökoha, auto, elu, peo, saavutuse, sõpruskonna, suurepäraste akadeemiliste saavutuste, milledega eputada ja mille kõige pärast veel.
Ma ei tahagi olla eriline teiste silmis.
Mulle piisaks sellest, et olen eriline iseenda jaoks.
Ainus ja kordumatu oma hetkedes.
Ja ma soovin, et mind ei arvustataks selle pärast.
Ma soovin, et mind ei peetaks mahajäänuks, läbikukkujaks või rumalaks.
Ma soovin, et mõistetaks, et kõik ei pea alati olema normi ja nõuete järgi.
Vahel juhtub, et on ka neid, kes on lihtsalt omamoodi.
Ja sedasi õnnelikud...
...Seisan ma silmitsi iseendaga.
Lihtsalt mõni päev on selline päev, et ärkan üles ja lähen vannituppa.
Võtan hambaharja.
Vaatan peeglisse.
(Ja ei ehmata!)
Mõtlen hoopis, et mis kurat ma olen?!
Ah, teada värk.
Kõik need olemuslikud zen mõtted.
Noh, et kas ma pean ikka igal hommikul ennast meikima ja ostma edevaid kleite ja kas mul on vaja seda järjekordset vidinat?
Kas on tõesti nii oluline kogu aeg silma paista?
Kas peab panema facebooki üles aina ägedamaid pilte?
Oooo, siin ma olen ägedas vintage kleidis pildistatud vana polaroid kaameraga mingil hullul peol oma ägedate sõpradega, kes kõik on jube aktiivsed ja ilusad ja muidu popid?!
Miks ma ei võiks luua fotode läbi endale ägedat elu ja muudkui laike oodata!?
Kas see paneks mu ennast paremana tundma?
Miks ma ei viitsi pingutada?
Ja siis miks ma seda teen aega ajalt?
Miks mul on tunne, et pean pidevalt midagi maailmale ja teistele inimestele tõestama ja siis hetk hiljem tunnen, kui mõttetu ja tühine see kõik on?
Kas poleks õigem jätta kogu see jama, pista kaks kätt taskusse ja minna metsa jalutama.
Õppida hingama maailma rütmis nii, et ma ei sega teda?
Ei sega loomi, kes elavad omas rutiinis?
Ei koorma loodust uute kingadega, mida kannan kolmel korral heal juhul?
Miks on nii kuradi oluline olla äge ja ennast kogu aeg näidata?
Miks tundub mulle õigem jalutuskäik, päike nina kõditamas, varbad murul?
Miks ei tundu mulle oluline pidu?
Miks ei tundu mulle oluline minna kaasa selle rütmiga, mis paistab olevat normaalne elu- peod, karjäär, pere, lapsed...
Miks tundub mulle, et olulisem olen mina ise.
Mina ja mu tunded.
Hetked iseendaga.
Minu mõtted.
Kogemine.
Omaette olemine?
...ja siis ma vihkan neid rahutuse hetki, kus mul on tunne, et ma ei ole piisavalt äge.
Et mul ei ole piisavalt ägedaid sõpru, kes figureerivad ühiskonnas ja kelle säras saaks ma ka peesitada ja helkida.
Miks ma ei ole ise piisavalt aktiivne?
Miks ma ei osale kõikjal ja ei tee kõike?
Miks ma ei attendi kõigile sündmustele, kuhu jooksevad kõik need ägedad?
Miks ma ei viitsi äragata hommikul ja teha läbi omaenda stiilipäevikut?
...miks ma eelistan rahu ja väikest vaikset rütmi...
Otsida neid väikeseid õnnehetki, mis on varahommikuses udus ja linnulaulus...
Esimeses sinililles...
Metsas...
Tühjadel tänavatel...
Miks ma ei sunni ennast olema edukas?
Miks ma pigem tahan avastada lihtsalt enda jaoks?
Miks ma tahan uurida, teha tööd ja avastada lihtsalt enda täiustamiseks, mitte teiste kiituse ja tunnustuse otsimiseks?
Ja samas miks ma lähen aeg ajalt selle kõigega kaasa.
Jooksen koos teistega.
Võistlen, eputan, rügan, nõuan ja tahan- vahel õige natuke või periooditi ja vahel kaua pikalt, kuigi ma tegelikult ei taha?
Miks ma eelistan jagada oma päeva ükiskuteks erilisteks hetkedeks, mitte mõelda pidevalt eilsele ja homsele.
Miks ma ei tunne kadedust?
Ja miks ma vahel tunnen kadedust?
Miks ma ei ole osa sellest lõputust joonterägastikust, mis ühendab kõiki noori, kus kõik tunnevad kõiki.
Mul on tunne, et mina olen see üks, kelle juures lõppevad need mõned jooned, mis temani ka jõuavad.
Et mina olengi selle võrgustiku perifeeria.
Et mina olen see eraldiseisev punkt.
Minuga ei anna ühendada peaaegu mitte kedagi.
Miks?
...Ja miks...
...Ma ei taha juua teed, lihtalt selle pärast, et see on tee?
Ma tahan juua teed ja teha mitte midagi muud.
Et oleks ainult mina, aurav teetass, suur ja soe kapmsun ja üle tee lippav kass akna taga.
Oleks ainult tee hetk.
Mitte tee ja teen veel sadat asja hetk.
Ma tahan tunda hetke maitset...
Ma ei taha rabeleda.
Ma tahan, et ma jalutaks endiselt igal õhtul pimedas ja leiaks selle hetke, et otsida pilvede vahelt välja need kolm horisontaalset tähte, et tunda seda eriliste mäletsuste tulva.
Ma ei taha elada pidevalt joostes ja särades teistele.
Enda pideva tõestamise asemel tahan istuda vanaemaga murul ja harvendada porgandeid.
Kuulata ta lugusid ja imetleda päeva ning olla osake selle möödumisest.
Ma ei taha teha asju, sest teiste seatud nõuded ja eesmärgid ja pidev kusagile pürgimise vajadus nõuab seda.
Mulle meeldib teha asju just siis, kui ma ei tunne kohustust.
Teha siis, kui tunnen vabadust ja huvi midagi teha ja uurida.
Ma ei taha koos ülejäänud maailmaga oravarattas joosta.
Ma ei taha seda võidujooksu parema hariduse, töökoha, auto, elu, peo, saavutuse, sõpruskonna, suurepäraste akadeemiliste saavutuste, milledega eputada ja mille kõige pärast veel.
Ma ei tahagi olla eriline teiste silmis.
Mulle piisaks sellest, et olen eriline iseenda jaoks.
Ainus ja kordumatu oma hetkedes.
Ja ma soovin, et mind ei arvustataks selle pärast.
Ma soovin, et mind ei peetaks mahajäänuks, läbikukkujaks või rumalaks.
Ma soovin, et mõistetaks, et kõik ei pea alati olema normi ja nõuete järgi.
Vahel juhtub, et on ka neid, kes on lihtsalt omamoodi.
Ja sedasi õnnelikud...
