Kujutame habetunud maikas mehe asemele ühe blondiini.
Paneme suitsu asemel talle kätte teetassi.
Aastaid olen otsinud seda tükki, mis mu külge kuuluks ja mind täielikuks teeks.
Leidsin.
Ja siis...
Nii lihtne ongi lugusid ümber jutustada.
Anda teiste loodule uusi mõõtmeid.
Siin ta on.
Minu ümberjutustus.
....
Aga kuna see ängistav tunne ei viis kusagile.
Ja midagi ta ei muuda.
Siis...
...Tuleb nüüd ennast kokku võtta...
Ehk siis- kuidas teha ühele blondiinile vähemalt üks päev talutavaks?!
Lihtne.
Tuleb vedada ennast vannituppa.
Saada üle üldisest šokist peegli ees.
Maha lõigata hooliklat kasvatatud viltune tukk...
Edasi on Maastricht.
See on hea koht poodlemiseks, ma ütlen.
Seal ei ole selliseid kaubanduskeskusi.
Terve linn on salapäraselt peidetud poode täis.
Ma ei oska seda kirjeldada.
Nad on lihtsalt veidrad!
Eesmärgiks sai seatud mitte ühtegi tavapärast asja.
Mitte ühtegi halli, tumesinist, musta, valget, tumerohelist ega isegi mitte pruuni värvitooni!
Tulemus!?
Riietekoorma all küürus ja natukene segaduses blondiin.
Tulemus sai eklektiline.
Pehmeltöeldes :D
Elektrisinisest mantlist tibukollaste tennisteni.
Ja, ohjaaaa!
Hunnik aluspesu!
Mitte miski ei paranda tuju nii, nagu hunnikutes eriilmelist aluspesu :)
Kõik need sitsidsatsidpitsid lihtsalt veavad näo naerule.
See meenutab, et kui ma sündisin, siis mingil põhjusel said minu omaks ereroosad aluspüksid, millel jooskid üle tagumiku kaks valget ja kohevat pitsi.
Kindalsti ei osanud ma tollal neid väga hinnata, aga üks on kindel- ma jumaldasin neid alukaid!!!
Neist saigi alguse mu nüüdseks aastaid soikunud kiindumus aluspesusse :D
Nad olid nii nunnud!
See armastus kasvas nii suureks, et ma kandsin aluspesu aastaid lasteaias taskutes kaasas.
Okei, aeg ajalt asendasin neid mõningate vanaema triikraua läbi kurva lõpu leidnud vihmaussidega, aga seda juhtus siiski harva.
Lohutusena võin öelda, et tõenäoliselt need vihmaussid uppusid enne pesumasinas, kui nad kenasti lapikuks triigitud said.
....kui see kuidagi lohutab...
Igatahes...
...mis nukud, kui mul on südametega, pitsidega, mummudega ja muidu rühma kõige šefimad alukad?!
Peaksin neid kapis peidus hoidma või?
Tänu sellele kiindumusele on mu emme forokarbis hunnik pilte lasteaiast, kus ma fotograafile rõõmsalt oma järjekordseid üliägedaid suspesid näitan :P
Nüüd on need esimesed roosad juba aastaid kadunud.
Iga kord pesuosakonnas nad meenuvad.
Kurb on.
Täna aga juhtus nii, et ma nägin midagi, mis oli samaväärne!
Sama pitsivahune ja roosat oli ka.
Ja sobivalt mängis poes muusika, mis lihtsalt pani keksima ja oi see oli võrratu :D
Just nagu lapsepõlves!
Pitsivahune roosamanna!
Vot sellised lood...
No ja naerma ajas ka see, et kõrvalkabiinis olid välistudengid, kes kiitlesid üksteise võidu, et kumb on pekisem ja valgem ja inetum...
Noh, kabiinist väljudes ma enam ei naernud.
Mõlemad olid sellised modellimõõtu neiud.
Või nagu kunagi arutles Dylan Moran- nad nägid välja sellised, et nende fotod kaaluvad ka rohkem, kui nad ise.
...seega võin kihla vedada, et selle konkursi panin tegelikult kinni mina :P
No ja kui kõigest sellest ei piisa ühe heatujulise päeva jaoks, siis....
...siis tuleb minna Mayer Hawthorne kontserdile!
Ja ma lähen!!!!!
Üks unistus ja üks päev korraga.
Eks.
